Üksikud eakad. Kuidas neid aidata?

Kuidas luua sildu noorema ja vanema põlvkonna vahel? Mida saab igaüks meist teha, kui kahtlustame, et eakas on langenud kehalise väärkohtlemise ohvriks? Mil moel toetavad meie eakaid Erasmuse programmid? Taskuhäälingu külalised, naiste tugi- ja teabekeskuse juht Pille Tsopp-Pagan ja Jututaja idee maaletooja ning eestvedaja Mari-Liis Sööt avavad nende küsimuste tagamaid.

Paari aasta eest loodud MTÜ Jututaja on äärmiselt tänuväärne algatus, mille käigus noored, eeskätt tudengid, suhtlevad endast märksa vanemate inimestega, et vähendada eakate üksindust ja tuua kokku erinevaid põlvkondi. „Veedetakse koos aega, jalutatakse ja jutustatakse. Vahel vajab eakas lihtsalt ära kuulamist,“ selgitas Mari-Liis Sööt. Jututajad tegutsevad ennekõike Tallinnas, aga kohtumisi on tehtud ka mujal.
Eakate füüsilise tervise eest aitab hoolt kanda naiste tugi- ja teabekeskus, mis on osalenud mitmes Erasmuse projektis, millest üks keskendubki konkreetselt sellele, kuidas ära tunda ja abistada eakat, kes on langenud vägivalla ohvriks. „Oleme oma tööelus näinud, et eakate vastane vägivald on nii normaliseeritud, et keegi ei mõtle sellele,“ selgitas Tsopp-Pagan. Nad õpetavad vanemate inimestega kokku puutuvaid spetsialiste märkama tunnuseid, mis võiksid anda signaali, et ta võib kannatada väärkohtlemise all.

Ka eakatega suhtlevad jututajad annavad aeg-ajalt tugikeskusele märku, et midagi on valesti. Suur küsimus on olnud, et kuidas noored teaksid, millal on õige hetk sekkuda. „Ühelt poolt peab ära tundma, et keegi on väärkohtlemise ohver, aga samal ajal ei tohi üle võimendada, et me ei looks kolli, mida tegelikult ei ole,“ rääkis Sööt. „Me ei ole seda probleemi tegelikult lõpuni ära lahendanud, aga me ütleme alati, et noor ei pea ise hakkama lahendusi otsima, vaid edastama mure spetsialistidele.“

Sööt tõi näiteks, et kui eakas on jututajaga alati hea meelega suhelnud, aga on järgmisel korral kidakeelne ja kurb, sest vahepeal on käinud külas mõni lähedane, ei pruugi see alati tähendada väärkohtlemist. „Suunavad küsimused aitavad selgust luua. Uuri, et millest eakaga räägiti. Võib-olla on ta kurb seepärast, et külastus kestis liiga lühikest aega,“ sõnas Sööt. Kui aga jääb sisse tunne, et miski ei ole siiski õige, julgustavad Jututaja asutajad noori enne nendega nõu pidama ning siis koos otsustama, kuhu oleks kõige targem pöörduda.

Tsopp-Pagana sõnul on kõige pädevamad omavalitsuste sotsiaaltöötajad, kes on sageli oma piirkonna eakate eluoluga kõige paremini kursis. „Need töötajad on saanud meilt ka spetsiaalse treeningu. Keegi ei lenda peale, et nii, teil oli siin nüüd vägivallaintsident. Minnakse rahulikult, ei rünnata, ei ehmatata,“ rääkis ta ning selgitas, et säärane käitumine võib eaka suu hoopis lukku panna, sest ta kardab, et äkki viiakse ta kodust minema. „Sotsiaaltöötajad oskavad väga kenasti märkide abil ja arutamise käigus selgeks teha, kuidas memme või taadi käsi tegelikult käib. Ja kui selgub, et midagi ei ole, on neil ikka hea meel, et keegi käis külas nendega jutustamas.“

Taskuhäälingu seekordsest osast saab veel teada, kes täpsemalt on jututajad ja mis on nende suuremad eesmärgid, mil moel tagatakse eaka heaolu, kuidas rääkida rasketest teemadest ja sellest, kui oluline on koostöö erinevate organisatsioonide vahel.