Miks otsustasite hakata sõjaväelenduriks ja millised eelised olid Teie silmis näiteks nooruses sellel elukutsel tsiviillenduri kutse ees?

Kui algul poisipõnnina teadsin ise, siis ajapikku harjusid selle mõttega ka kõik teised, et minust saab lendur. Küsige ükskõik kellelt, minu tolleaegsetelt sõpradelt, koolikaaslastelt, õpetajatelt... Pole minu väljamõeldud ütlus, kuid juba palju hiljem, kui kuulsin, siis see on just nii: lendur pole elukutse, vaid diagnoos.

Tsiviillenduri elukutse näis igavana, eriti teades, et on veel olemas reaktiivlennukid, millega saab igasugust vigurlendu teha. See on sama, kui keha ja vaim on valmis, siis oled valmis tegelema akrobaatikaga, keeruliste võimlemisharjutustega jne., mitte ainult lihtsamate asjadega.

Kuid ega ma siis palju teadnud, polnud ei lendureid näinud ega aga lennukeid katsunud, veel enam reisijana lennanud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid