Ma pole ennast tükk aega ühe auto roolis nii hästi tundnud kui eile õhtul tuliuue KIA Sportage’iga esimesed kilomeetrid läbitud said. Tunne paranes veel, kui Selveri parklas üks mööda sammuv paar auto välimust nähes hetkeks peatuma jäi ja mees masinale tunnustava ringi peale tegi.
Tuleb nõustuda nendega, kes räägivad, et esmamulje on määrav. KIA on esmamulje loomisega nii väli- kui sisedisaini puhul saanud hakkama suurepäraselt.
Enam mitte C-tähte vaid juba bumerangi meenutavad esituled ja õhuvõtuavad, sama liini jätkav rattadisain, hoogsa joonega küljejooned, jaapanlikult kitsad tagatuled ja üllatavalt lahe uus roheline toon (nimeks experience green)sulandumas tumeda katuse ja aknaümbristega. Masin õhkab tõesti kaasaegsust, jõudu ja vaehoitud energiat.
Auto sisemuses läheb asi päris põnevaks. On võimatu, et see, mida disainerid on teinud infotabloodega, mõne juhi võiks rahulolematuks jätta. Ühtsesse kergelt kaarjasse ja juhi poole suunatud ekraani on integreeritud kaks uhket, piisavalt suurt ehk 12,3-tollist ristkülikut, millest vasakpoolne on juhtimisnäidikute plokk ja parempoolne multimeedia displei. See on tõesti hästi õnnestunud.
Multimeedia enda osas kolm huvitavat leidu. Esiteks on neile, kellel raadiost võib isu täis saada, võimalik kõlaritesse suunata eelpaigaldatud helisid - olgu näiteks vihmasadu, merelaineete kohinat, või kohvikumelu. Teiseks on võimalik KIA Live alajaotuses kuvada oma lemmikspordiklubide kohtumiste infot. Kolmandaks on kaardirakenduse abil navigeerides positiivne see, et keerukamale ringile või ristile lähenedes võtab kolmandiku ekraanist enda alla suurendatud vaade koos väga täpsete liikumistrajektooridega.
Midagi täiesti uut avastasin ka näidikuteplokis. Nimelt sellise lihtsa nähtuse puhul nagu suunatulede sisselülitamine. Rida vahetades oleme tavaliselt harjunud vaatama tahavaatepeeglitesse, et tuvastada, ega seal keegi tagant lähene. KIA Sportage lülitab aga suunatulehooba liigutase sisse vastava suuna tagumise kaamera ja selle kuva lülitatakse sisse näidikuteplokis - seda koos märguandeheliga, kui tagant peaks tõesti keegi lähenema.
Keskkonsooli allosas puutetundlik osa aga jätkub ja seal saab kuvama panna kas virtuaalsed kliima- või navigeerimisnupud. Kliimaseade on kahetsooniline, varustusastmest lähtuvalt on olemas roolisoojendus ja istmete puhul mitte ainult soojendus vaid suveajale mõeldes ka istmeventilatsioon. Istmed ise on ühed mugavamad, milles olen istunud - istmikuosa on tehtud mõnusalt pikk, elektrooniliselt on juhitav ka nimmeosa seljatoekumerus.
Mis käiguvahetusse puutub, siis automaatkäigukasti puhul asendab kangi juhtrõngas: paremale pöörates lülitub sisse Drive,vasakule tagasikäik ning nupule vajutades parkimisrežiim. Kohe selle ees on veel eraldi nupud sõidurežiimi (tavaline, sport, eco) valimiseks, püsiva nelirattaveo sisselülimiseks ja selleks, et linnaliikluses seisma jäädes hakkaks auto uuesti liikuma alles siis, kui gaasi vajutada (auto hold).
Sõitjate käsutuses on veel mobiili juhtmevaba laadimise alus, lisaks tavalise USB ja USB-C sisend. Ja mitmeid muid tüüpilise kaasaegse auto mugavusvidinaid.
Aga sõitmise juurde. Minu tegin eile õhtul - täna hommikul sõidu 1,6-liitrise mootoriga automaatkäigukastiga masinaga, millel tähisteks lisaks T-GDI MHEV (ehk mahehübriid) GT-Line TX 7 DCT 4WD. Hobujõude on sel masinal 180.
Olgu kohe ära öeldud, et tavare žiimis võrdselt linnas ja linnast väljes sõites tuleb keskmiseks kütusekuluks selle konkreetse versiooni puhul pisut üle 8,5 liitri sajale. Ökorežiimis liitrijagu vähem. See on mõnevõrra rohkem, kui tootja on brožüüridesse kirja pannud (keskmine pidanuks tulema 6,9-7,2). Olgu kohe ära öeldud ka hind, milleks on 42 490 eurot, kõige odavama uue Sportage'i saaks aga kätte 25 990 euroga (manuaal, 1,6 T-GDI 150 hj).
Nagu nimestki järeldub, on autol 7-käiguline topeltsiduriga automaatkäigukast. Autol ei olnud all naelrehvid vaid lamellid. Ja kõige keerulisem oligi vast selle masinaga sõita Jüri kandi sulaselge kiilasjääga kaetud kitsastel, kaldu ja käänulistel teedel, mida eile kattis lisaks tugev pinnatuisk ja nähtavus oli kohati olematu - kindluse mõttes lülitasin seal püsiva nelikveo ja sportrežiimi sisse - nii oli teelpüsimise kindel ja nii see tõesti ka oli - veojõukontroll tegi märkamatult oma tööd ja mina sain rahulikult sõita. Ma endale autole ostaks Eesti teeolusid arvestades siiski naelad alla.
Sportage on suur auto, eelkäijast igas suunas veidi juurde võtnud ja uuteks mõõtmeteks on 4515x1865x1650, mida veavad 19-tollised valuveljed. Kliirens on ka pisut üle linnamaasturite keskmise ehk 17 cm. Seega sai proovitud ka lahtilükkamata külateed - ei õnnestunud kinni jääda sinnagi, isegi ristuva suurtee lumevallist ronis auto läbi. Kas kerge lumega kaetud nn jäärajaparklas ringe tehes suutsin auto kenasti lumevallide vahel hoida.
Tavaliikluses on tegemist pigem väga rahuliku ja vaikse masinaga, mis suudab kohalt vägagi märkamatult liikuma asuda. Maksimaalne kiirendus on autol tavapärane 9 sekundit sajani, tippkiirus 201 km/h.
Seda tahaks ka veel märkida, et ruumi on autos tõesti küllaga - nii ees, taga kui pagasiruumis. Kui tagaistujaid kaks, siis nemad saavad endale veel seljatoest topsihoidja alla tõmmata.
Kokkuvõttes väga hea disainiga asjalik auto, liiga kallis ka mitte. Ei ta möirga ega ole ka liiga unine. Kõikvõimalik lisavarustus on juurde tellitav - alates rajahoidjast ja lõpetades adaptiivse püsikiirusehoidjaga. Viking Motoris on proovisõiduautod juba olemas. Turvavarustuse kogemus: auto jäi lihtsalt ise seisma, kui parklas tagurdades keegi suure hooga pimenurga poolt lähenes - nüüd sain liikuda vaid edasi, mitte tagurpidi.
Ja see roheline värv on tõesti lahe leiutis!
