Hollywood liialdab jälle! Keskaegsed hobused ei olnud suuremad kui tänapäeva ponid
(46)
Filmide keskaegsetes lahingustseenides kujutatakse tugevalt relvastatud sõdalasi võimsate hobuste seljas, kes tormavad hirmuäratava galopiga üle tasandiku, rünnates rivaale. Kuid vähesed teavad, kui tugevalt on sellega liialdatud. Teadlaste värske uurimus näitas, et keskajal olid hobused umbes sama suured kui tänapäeva ponid.
Viiest Briti ülikoolist koosnev arheoloogide meeskond on kogu Ühendkuningriigis kaevanud 171 leiukohas, avastades umbes 2000 hobuse luud, mis pärinevad ajavahemikust 300–1650 pKr. Analüüs näitas, et keskmiselt jäid anglosaksi ja normanni perioodi hobuste kõrgus alla 1,48 meetri (mitte turja, vaid pealae kõrguselt).
Valimi kõrgeima, 1,58 meetri kõrguse hobuse jäänused leiti Wiltshire'i krahvkonna Trowbridge'i linnuse endisest asukohast, mis on praegu samaväärne väikeste ratsahobustega. Tema luud on dateeritud umbes 11.–12. sajandisse. Alles kõrgkeskajal (1200–1350 pKr) hakkasid hobused kasvama 1,70 meetrini ja see jäi nende laeks kuni keskaja järgse perioodini (pärast aastat 1500).
Muidugi märgivad teadlased, et mõned sõjahobused (tuntud kui destrier) olid tolle aja kohta suhteliselt suured, kuid ka need olid väiksemad, kui meie arvaksime. Uurimuses väidetakse, et keskajal olid hobustel erinevad ülesanded ja suure tõenäosusega neid ülesandeid silmas pidades tõuge aretatigi: „Kuninglike tõufarmide selektsiooni- ja aretuspraktika võis keskenduda nii temperamendile kui ka õigetele füüsilistele omadustele sõjaks.”
Destrierid, mis olid ette nähtud näitusteks või turniiriks, samuti ratsarünnakuks, olid suuremad, samas kui väiksemad hobused pidid sõjakäikude ajal läbima pikemaid vahemaid.
„Ajaloolised ülestähendused ei sisalda konkreetseid kriteeriume, mis määratleksid destriere ehk sõjahobuseid. Tõenäoliselt kogu keskaja jooksul eelistasid ratsanikud reageerides muutuvatele võitlustaktikatele ja kultuurilistele eelistustele teist tüüpi hobuseid,” sõnas uuringu kaasautor Helen Benkert Exeteri ülikoolist.
Uuringus märgitakse ka, et keskaegsed arheoloogilised leiukohad sisaldavad sageli vähem hobuseluid võrreldes varasemate rooma- ja rauaaja leiukohtadega. Tõenäoliselt on see tingitud sellest, et keskaegseid hobusekorjuseid töödeldi sageli teisiti kui teisi loomi. Neid töödeldi parkimistöökodades ja tapamajades.
