INTERVJUU | Psühholoogiateadur Uku Vainik: miks täiesti korralikud inimesed eelistavad partneriks „pahasid poisse“ või „pahasid tüdrukuid”
(90)- Pole suudetud näidata, et kasvatusel võiks olla inimeste isiksuse tekkes mingisugust efekti.
- Eestis ei suuda ka kõige kehvem kool vaimselt võimekat inimest ära rikkuda.
Tartu ülikool on käivitanud mahuka uuringu, et viia kokku inimeste isiksuseomadused nende geenide ja elukogemustega, eelistustega paarilise valikul, ärevusega, sotsiaalsusega ja suure hulga teiste tunnustega.
Psühholoogia instituudi teadur ja genoomika instituudi käitumisgeneetika kaasprofessor Uku Vainik räägib usutluses Fortele, et inimese isiksus on see, kuidas me tavaliselt käitume -- kui muretsevad, jutukad või korralikud oleme. Võiks ju arvata, et näiteks paarilise valikul eelistavad inimesed väga korralikke inimesi, kuid nii see pole - lühiajalise partneri valikul eelistatakse sageli hoopis nn "paha poisi" isiksusejoonega inimesi.
Kusjuures, ka mehed eelistavad tihti „pahasid tüdrukuid", nagu võib lugeda kirjandusestki - meenutame näiteks Emil Zola "Nana'd". Aga alustame hoopis kaasaja „moehaigusest" ehk ärevusest.
Kuidas teile tundub, kas ärevushäireid võivad tänases Eestis olla vähemalt sama hull pandeemia kui koroona. Kas eestlane on talle omase pideva muretsemise vajadusega üle piiri läinud?
Ma arvan, et need jooned on meie inimestel kogu aeg olemas olnud, aga praegu on meil niivõrd rahulik ühiskond, et kõikvõimalikud vähegi ekstreemsed asjad pääsevad rohkem pildile. Kui vaatame näiteks liiklusõnnetusi, siis sama vähe inimesi suri liikluses viimati aastal 1940, mil autosid oli ülivähe. Samas olid kasvõi aastavahetuse liiklusõnnetused pidevalt meie uudisteportaalide esilehel - nii hull olevat asi! Mis on kindlasti muutunud - tulnud on avatus, kui inimestel on mure, siis nad räägivad sellest.
Isiksuseomaduste muutusi ajas on omajagu uuritud ning üldiselt on leitud, et põlvkondade vahelised erinevused on pigem väikesed ja paljudes isiksuseomadustes suisa olematud. Praegu ei ole küll tõendeid, et meil oleks ärevusepideemiat - ega näiteks enesekesksuseepideemiat, millest ka vahel räägitakse.
Kui küsida, kui paljudel läheb ärevus üle ärevushäireks, siis enamik inimesi on selle joone keskel. Halvaks muutub asi siis, kui see ärevus hakkab häirima ennast ja teisi - siis tuleb hakata midagi ette võtma. Kuni sinnamaani saavad ka ärevad inimesed oma eluga kenasti hakkama. Mingid olukorrad ajavad meid kõiki närvi.