Walter Reedi riiklikus sõjaväemeditsiini keskuses välja töötatud ravim tõotab kaitset mitte ainult omikroni, vaid ka kõigi teiste praegu olemasolevate koroonaviiruse variantide ja isegi - osaliselt - muude seotud nakkuste eest.

Eksperdid suhtuvad aga vaktsiini väljatöötajate väidetesse skeptiliselt ja avaldavad isegi kahtlust sellise ravimi põhimõttelise loomise võimalikkuses.

Omikroni ilmumine lõi vaktsiinide arendajate kaardid üsna sassi. Mitte ainult sellepärast, et see koroonaviiruse variant nakatab palju sagedamini juba vaktsineeritud ja paranenud patsiente, vaid ka seetõttu, et teadlased on veendunud, et viirus hakkab muteerumisel meie immuunkaitsest üha sagedamini mööda minema.

See tähendab, et kõik praegu maailmas kasutatavad vaktsiinid kaitsevad COVID-19 eest vähem tõhusamalt.

Ameerika Walter Reedi riiklik keskus (WRAIR) väidab, et nad on sellele probleemile lahenduse leidnud: SpFN ferritiini vaktsiin on juba näidanud nende järgi häid tulemusi laboratoorsetes katsetes loomadega (kõigepealt vaktsineeriti hiired, seejärel makaagid) ja on isegi läbinud vaktsiini esimese kliiniliste inimkatsete faasi.

Keskuse uute nakkushaiguste osakonna juhataja Kayvon Modjarradi sõnul kasutab tema meeskonna väljatöötatud ravim „laiemat lähenemist” ja peaks pakkuma kaitset (vähemalt osalist) kõigi koroonaviiruse variantide vastu korraga - nii olemasolevate kui ka võimalike uute vastu, mis võivad esile kerkida veel toimumata mutatsioonide tagajärjel. Mojarrad väidab, et immuunvastus on „märkimisväärselt tugevam kui teistel vaktsiinidel”.

SpFN-i (i.k. Spike-Ferritin Nanopartticles) väljatöötamine algas ammu enne praegust pandeemiat. Algselt püüdsid sõjaväearstid leiutada vaktsiini, mis kaitseks praeguse koroonaviiruse eelkäijate: SARSi (SARS) ja Lähis-Ida respiratoorse sündroomi (MERS) eest ning ideaalis nende lähimate sugulaste, sealhulgas Sars-Cov-2 vastu.

Muidugi ei tea me täpselt, kuidas viirus muteerub, kuid võime üsna suure täpsusega oletada, millises suunas selle areng liigub. Millised genoomi fragmendid on mutatsioonidele vastuvõtlikumad ja millised on üsna stabiilsed ja jäävad muutumatuks kõigis teadaolevates variantides. Just viimase uurimisele keskendusid Ameerika sõjaväearstid.

„Uurimisobjektina võtame terve viiruseperekonna. Olles uurinud teatud viiruse omadusi, vaatame, kuidas see avaldub selle „lähimates sugulastes”, selgitas Modjarrad, kes nimetab viiruse muteerunud variante algse tüve „nõbudeks”. „See avaram lähenemine annab meile võimaluse töötada välja universaalsed vaktsiinid ja muud ravimid kogu viiruseperekonna poolt põhjustatud haiguste ennetamiseks ja raviks,” ütleb ta.

Saadud ravim kuulub nn valgu- (või peptiid-) põhiste vaktsiinide hulka, mis tähendab, et vaktsineerimise käigus viiakse kehasse viirusvalgu fragmendid, mis ei ole võimelised ise paljunema. Organism selekteerib sobivas vormis antikehad võõra valgu erinevate osade jaoks – ja seega säilib võime neutraliseerida ka osaliselt muteerunud viirust.

Venemaal toodetakse näiteks sarnase tehnoloogia abil Novosibirski Vektori keskuse poolt välja töötatud EpiVacCorona-t.

Ferritiini vaktsiini nimi tuleb sellest, et sfäärilist ferritiini valgu molekuli kasutatakse alusena, millele kinnitatakse ogavalgu erinevad fragmendid. Kuna ferritiini toodavad meie rakud ise ja see ei tekita immuunvastust (organism on sellega harjunud), siis leukotsüüdid reageerivad ainult valku „implanteeritud” võõrelementidele, tekitades neid neutraliseerivaid antikehi. Ja kuna need fragmendid ise on väga erinevad, osutub antikehade spekter piisavalt suureks, et pakkuda vähemalt osalist kaitset viiruse „nõbude” eest, mis võivad ilmuda alles tulevikus.

Asjaolu, et tulevane vaktsiin suudab suure tõenäosusega kaitsta SARS-CoV-2 kõigi variantide eest, väitsid WRAIRi spetsialistid juba 2020. aasta juunis. Ja 2022. aasta alguses teatasid nad SpFN-i kliiniliste uuringute esimese etapi edust, milles osales 72 vabatahtlikku. Uuringu täielikke algandmeid pole laiemale avalikkusele veel tutvustatud: need ootavad avaldamist ühes meditsiiniajakirjas.

Võib-olla just selle pärast ei jaga ekspertringkond WRAIRi bravuurikatest pressiteadetest hoolimata veel sõjaväearstide optimismi. Marylandi ülikooli farmaatsiakooli professor ja Briti meditsiiniajakirja BMJ vanemtoimetaja Peter Doshi leiab, et sellise ravimi väljatöötamise idee tekitab skepsist. „Olen gripivaktsiini väljatöötajatelt sarnaseid lubadusi kuulnud aastakümneid,” märgib ekspert. „Nii gripp kui ka SARS-CoV-2 on kiiresti muteeruvad RNA viirused, mille variante tuleb aina juurde,” selgitab ta. „Seega ei ole mul isiklikult vastust küsimusele, millist viiruse genoomi osa saab pidada piisavalt stabiilseks ja muutumatuks, et selle põhjal välja töötada üksainus vaktsiin, mis uute mutatsioonide ilmumisel ei vananeks.”

Tom Jefferson, Oxfordi ülikooli tõenduspõhise meditsiini professor, jagab seda arvamust. „Ajalugu teab palju näiteid ebaõnnestunud vaktsiinide ja viirusevastaste ravimite kohta,” meenutab ta. „Midagi sellist leiutada on uskumatult raske.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid