Suurbritannia Bristoli ülikooli teadlastel õnnestus esimest korda laboris väga täpselt rekonstrueerida seda, mis juhtub reaalses elus, kui koroonaviirust sisaldava vedeliku aerosooliosakesed paiskuvad köhimisel ja aevastamisel nakatunud inimese hingamisteedest õhku. Professor Jonathan Reidi ja ta kolleegide artikkel ei ole veel läbinud vastastikuse eksperdihinnangu etappi ja see on postitatud eeltrükisaidile medRxiv.

SARS-CoV-2 kolme tüvega tehtud katsed näitasid, et pärast kopsude niiskest ja süsinikdioksiidirikkast keskkonnast väljumist hakkavad viirusega nakatunud aerosooliosakesed kiiresti niiskust kaotama ja kuivama. Lisaks suureneb hapnikurikkas atmosfääris nende happe-aluse tasakaal. Kõik see toob kaasa viiruse inimrakkudesse tungimise võime vähenemise.

Nende muutuste toimumise kiirus sõltub aga eelkõige ümbritseva õhu niiskusest. Kui õhk on suhteliselt kuiv ja õhuniiskus alla 50%, mis on nii näiteks paljudes kontorikeskkondades, kaotab viirus kiiresti umbes poole oma nakkavusest esimese viie sekundi jooksul pärast nakatunud inimese hingamisteedest väljumist ja järgmise viie minuti jooksul muutub see praktiliselt kahjutuks.

Samas ei mõjuta õhutemperatuur viiruse nakkamisvõimet, mis läheb vastuollu levinud teooriaga, mille kohaselt COVIDi levik suvel aeglustub.

Nagu märkis professor Reid, näitavad tulemused, et maksimaalne nakatumisoht on just viirusekandja kõrval, mis viitab maskide kandmise ja sotsiaalse distantsi hoidmise olulisusele. „Tavaliselt arvavad inimesed, et halva ventilatsiooniga kohtades võib ühtemoodi nakatuda, kui asuda nakatunud inimesest mõne meetri kaugusel või ruumi teises otsas. Ma ei ütle, et seda ei juhtu, kuid suurim oht on viirusosakeste allika läheduses. Sellest eemaldudes aerosool mitte ainult ei haju ega setti, vaid viirus kaotab aja jooksul oma nakatamisvõime,” selgitas Reid The Guardianile antud intervjuus. „See tähendab, et kui ma kohtun täna pubis sõpradega, saan nakkuse tõenäolisemalt neilt või nemad minult kui kelleltki toa teises nurgas.”

Jaga
Kommentaarid