Tšekist, keda kartsid isegi kolleegid. „Ta oli spetsialiseerunud tähtsate vangide piinamisele”
(44)
Hiljuti keelati Venemaa võimude poolt kommunismi kuritegude uurimisega tegelenud keskus Memorial. Forte koostöös keskuse töötajatega tutvustab aga edaspidi ära unustatud Stalini timukaid.
1. veebruaril 1956 talutati NLKP Keskkomitee Presiidiumi koosolekuruumi üks väike jässakas mees. See oli endine MGB uurimisüksuse ülema asetäitja Boriss Rodos, kellest oli saanud tavaline uurimise all olev vang. Konvoi jäi ootama ukse taha. Hämmastunud ja mõistmata, kuhu ta ootamatult vanglast toodi, nägi Rodos kogu Kremli juhtkonda. Ta tundis neid nägusid hästi üle kogu riigi rippuvate paraadportreede järgi. Puudu oli vaid kaks - „vunts” ja teine, see, kes kandis alati näpitsprille ja kelle ajal tegi Rodos peadpööritava karjääri NKVDs, tõustes paari aastaga tavalisest operatiivtöötajast uurimisosakonna juhi asetäitjaks.
Hruštšov haaras kohe härjal sarvist: „Rääkige meile oma kokkupuutest seltsimeeste Postõševi ja Kosioriga, kuidas Te nad rahvavaenlaseks tegite? Rodos vastas: „... Tegin seda, mida ülemused käskisid. Mulle öeldi, et Kosior ja Tšubar on rahvavaenlased, seetõttu pidin uurijana koguma fakte, pidin neist välja pressima ülestunnistuse, et nad on vaenlased. Hruštšov võttis seda kuuldes kokku: „Süüdi on ülemused. Selliste juhtumitega olid seotud poolkuritegelikud elemendid. Stalin oli süüdi.” Keskkomitee presiidiumi liikmed, kes sel koosolekul arutasid Stalinit paljastava ettekande sõnastust eelseisval pleenumil, nõustusid temaga. Ainult Molotov kordas pidevalt: „Aga Stalinit tuleb tunnustada kui suurt juhti.”
