Iga lemmikloomapidaja teab, et loomadele meeldib mängida, kuid naermine paistab olevat inimeste, paari ahviliigi ja võib-olla mõnede inimeste ja ahvide häälitsusi matkivate lindude pärusmaa. Teadusajakirjas Bioacoustics äsja ilmunud artikli osutusel on naermist aga dokumenteeritud vähemalt 65 liigil, vahendab Open Culture.

Naervate liikide loendis leidub esikloomalisi, kodustatud veiseid ja koeri, rebaseid, hülgeid ja manguste, nagu ka kolm linnuliiki, nende hulgas viirpapagoi ja suurleigar. See on suur samm edasi vaid paari aasta tagusest ajast, mil ahve ja rotte peeti ainsateks loomadeks, kes naerda oskavad.

Jah, rotid naeravad. Kuidas teadlased seda teavad? Mõistagi loomi kõdistades, nagu näha ka artiklile lisatuid videost. Tuleb välja, et kõdistamine suurendab loomade heaolu. Selle katse eesmärgiks oli paremini mõista inimlikku puudutust - ja kõdistamine, nagu selgitas uurimuse autor Michael Brecht, on üks kõige vähem mõistetud inimliku puudutuse vorme.

Mõnevõrra paremini mõistavad teadlased naermist - isegi liikide juures, keda eraldavad meist kümned miljonid aastad evolutsiooni. Oma hiljutises artiklis kirjeldavad UCLA primatoloog Sasha Winkler ja kommunikatsiooniuuringute professor Greg Bryant seda, kuidas „mängulised häälitsused" (ingl play vocalizations) annavad märku agressiooni puudumisest müramisel.

„Naermisega edastame me sageli teistele teavet selle kohta, et meil on lõbus ja me kutsume ka teisi sellest osa saama," selgitas Winkler. „Mõned uurijad on oletanud, et sedasorti häälitsev käitumine on omane paljudele loomadele, kes mängivad, mis tähendab, et naer on meie inimlik versioon evolutsioonilises plaanis ürgsest mängulisest häälitsussignaalist."

Üldiselt inimesed loomade naeru naeruks ei pea ja sageli isegi ei taju seda. „Meie ülevaateuuring näitab, et mängulised häälitsused on enamasti märkamatud," kirjutavad autorid.

Näiteks rotid toovad naerdes kuuldavale ultrahelisageduslikke häälitsusi, mida inimkõrv ei kuule. Teisalt on nt šimpanside mängulised häälitsused palju sarnasemad inimeste naerule, ehkki esineb ka erinevuseid. Näiteks teevad šimpansid naeruhäält nii sisse kui ka välja hingates.

Milleks üldse uurida loomade naermist? Lisaks sellele, et teema on olemuslikult huvitav (ja uurijate jaoks eriti lustlik), pakuvad sellesuunalised uuringud ka tõsisemat arusaamist nt sellest, kuidas „inimeste ühiskondlik keerukus võimaldas naerul areneda mänguspetsiifilisest häälitsemisest keerukaks pragmaatiliseks signaaliks," kirjutavad Winkler ja Bryant.

Me kasutame naermist paljudel eesmärkidel, millest sugugi mitte kõik pole mängulised. Kuid hoolimata sellest, kui palju kasutusalasid inimesed naerulisele häälsignaalile leiavad, näitab värske ülevaateartikkel, kui sügavalt on mitteagressiivne mängimine juurdunud loomade maailmasse ja meie evolutsioonilisse ajalukku.

Ülevaateuuringut saab lugeda UCLA veebilehel siin (PDF, 29 lk).

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid