Selle nädala teisipäeval, 4. jaanuaril 2022 asus Maa oma orbiidi periheelil. See tähendab, et Maa asus sel aastal Päikesele kõige lähemal, "kõigest" 145 miljoni kilomeetri kaugusel. Miks siis meil väljas külm oli ja mis tegelikult Eesti ilma teeb?
Eestis oli möödunud kümnendil kolm või neli lumeta talve järjest ning need, kes soovisid, nägid selles globaalse kliima soojenemise mõju Eestile. Nüüd on tulnud kaks korralikku talve järjest, detsember oli üldse oodatust külmem. Kas on mingi seletus miks see nii on?
Kõigepealt tuleks öelda, et kahe-kolme talve (või suve) ilmastiku muutumine ühes või teises suunas ei näita veel, et kliima on muutunud – tegemist on vaid kliima kõikumisega, neli-viis aastat muutusi ühes suunas võib viidata anomaaliale, alles vähemalt 30aastaste keskmiste alusel saaks otsustada kliima muutuste kohta.
Mõnikord teevad ilmaolud, eriti mereäärsetes piirkondades, õige ootamatuid pöördeid, mis tulevad isegi suurtele ilmakeskustele üllatusena. Näiteks ei paistnud detsembri algus kuu aega varem sugugi nii külmana. Ilmaprognoosid on detsembri lõpul ja jaanuaris üldse väga varieerunud. Põhjuseks on muutused suurtes ilmasüsteemides, mida kirjeldavad keerulised näitajad, mida meteoroloogid ja sünoptikud kasutavad oma prognoosides: Põhja-Atlandi ja arktilised ostsillatsioonid (NAO ja AO), polaarpöörised, jugavoolud või Rossby lained, mis kõik iseloomustavad ilmastiku olukorda polaaraladel. Kõik need on pidevas muutumises. Eestis domineerivad ju „importilmad”, seega sõltume ikkagi sellest, mis meile mujalt „saadetakse”. Meie oma kohalik ilmataat teeb vahel ainult kohalikku äikest, suvel.
Aga mis meid rohkem mõjutab? Kas Loode-Venemaa?
Külm tuleb meile enamasti kas Soomest või Venemaalt, tormid läänest, tavaliselt üle Skandinaavia. Islandi-lähedase ala, nn „ilmaköögi“ – püsiva madalrõhuala ning Assoori saarte kandis asuva püsiva kõrgrõhuala vahelisest õhurõhu vahest (seda iseloomustab nn NAO indeks) sõltub paljus Euroopa ilmastik, seda eriti talvel. Kui indeks on negatiivne, siis
