Pereliikmed, lähedased ja sõbrad jätsid täna hüvasti kauaaegse Forte ajakirjaniku Lauri Jürisooga, kes lahkus raske haiguse tõttu meie seast jõululaupäeva eelõhtul.
Isegi haiglavoodis iga Forte portaalis ilmunud koma ja silbi suhtes nõudlik ajakirjanik, terase huumorisoonega vestluspartner oodatud ja ootamatuteks puhkenurga-jutuajamisteks, heatahtlik sõber, stiilne salsatantsu harrastaja – need on vaid mõned märksõnad, kuidas mälestusteks jäänud ühiste hetkede eest tänulikud kolleegid Laurit meenutavad.
Urmo Soonvald, Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja
“Laurit pole enam. See tundub uskumatu. Alles ta istus mu lähedal, kõigest paari meetri kaugusel. Alles me teretasime ja vahetasime lõbusaid repliike. Alles ma nägin teda väärikalt mööda koridori käimas. See argiromantiline tunne sai lõhutud, kui meie ühine kolleeg Tarmo ütles: “Lauril on haigus tagasi.” Ta ei pidanud midagi täpsustama ja mul ei olnud põhjust midagi küsida. Haigus, see kuradi vastik haigus, oli kolmandal ringil Lauri organismis. Julm ja ebaõiglane.
Meie selgade vahele mahtus üks tugitool ja ports vanu ajalehti. Lauri oli üks esimesi, keda ma Delfisse kunagi tööle võtsin. Ma enam ei mäleta, kuidas see käis ja kes mulle teda soovitas, aga ma mäletan, et tema peale sai alati olla kindel. Ta ütles seda, mida mõtles, ja kui talle midagi tundus arulage või võimatu, siis nii ta ka peegeldas. Kerge huumori ja sarkasmiga, aga nii, et see oli kõigile arusaadav. Talle meeldis selgus ning selged piirid. Ta elas terve elu kahe jalaga maas, ta ei loonud endale õhulosse, ta tahtis olla kolleeg ja kindlasti ka sõber, kellele sai alati olla kindel. Ja talle sai olla kindel, ka kõige raskematel hetkedel.
Sain alles mõne aasta eest teada ta hobist – salsast. Esmapilgul tundus see natuke ootamatu, aga mida enam ma sellesse süvenesin, seda enam taipasin, et see oli tema päriselu, vaimne ning füüsiline teraapia – koht, kuhu sai murede ning saatuse eest põgeneda. Ta vajas seda ja nagu viimased päevad on näidanud – ka teda vajati.
Laurist jääb meie hinge kohutav auk. Tühimik, mida on raske täita. Aga see tühimik on vajalik, sest see peaks meil aitama mõista ja meenutada, et meil kõigil peab töö kõrval olema lisaks perekonnale veel koht või tegevus, mis on meie isiklik põgenemispaik. Lauril oli see salsa, mis hoidis ja kandis teda ka läbi kõige valusamate aastate.”
Risto Veskioja, Kroonika veebijuht
“See oli aastaid tagasi jõulude ajal. Ettevõte oli korraldanud peo ja loomulikult ma sinna ka saabusin. Liuglesin vahuveini täis klaasiga elegantselt mööda inimesi. Lõppeks peatusin enam-vähem tantsupõranda ääres. Nägu oli täis naeru ja rõõmu. Pöörasin siis enda pead, kõrval seisab Lauri. Tegin joviaalse “mütsikergitamise” liigutuse ja andsin sellega enda kohalolekust teada. Laurile ei paistnud see just üleliia mõju avaldatavat.
Liiatigi. Ta mõõtis mind pika pilguga ja ütles: “Soeng on viis punkti, ülikonnas ka just kole välja ei näe, habemega oleks pidanud vaeva veel nägema.”
Hiljem, kui ma ühe kena naisterahvaga tantsisin, siis tuli ta tantsupõrandal mulle vastu ja ütles, et “selle JustIn Bieberi loo ajal läksid sul sammud sassi”. Umbes tunnike hiljem, lauas istudes, teatas Lauri keset jutuajamist, et “Risto libistas tikuvõileiva tiku omaenda taskusse”.
Ohjahh… Lauri oli lihtsalt geniaalne märkamaks detaile ja tegemaks need lugudeks. Hüvasti, Lauri…”
Kaimar Palts, kolleeg ja Forte kaasautor
“2001. aastal kirjutasin Laurile esimest korda, arglikult uurides, kas saaksin kaasautorina oma panuse anda. Ta toimetas tollal ajakirjas Arvutimaailm Mängumaania nimelist osa, kogus kokku toonase aja parimad noored arvutimängudest kirjutajad, sest armastas ise seda meelelahutussektorit – kõike, mis mängudega seotud – kirglikult. Ja leidis raudkindlalt, et see ka laiemat kajastamist vajab.
Mul on meeles lõputu dialoog, vaidlused, teemasse süvitsi minek (Lauri rõhutas selle olulisust alati, et miski ei saa olla ainult hea või halb, ikka tuleb edasi kaevata-uurida, vastasel juhul pole asi lähenemist väärt), mis minu pöördumisele ja autorina alustamisele järgnes. Pöördumisest kasvas välja sõprus ja kakskümmend aastat videomängudest, filmidest, moodsast meelelahutusest ja paljust muust jagamist, kasvamist. Kõike seda ei saa ühte lühikesse lõiku panna. See on võimatu.
Kuid rääkides vaid mänguteemast ja ajakirjanduse tegemisest – Lauri panus kodumaise videomänguajakirjanduse aktiivse sütitaja ja edendajana on märkimisväärne. Ta kirjutas aktiivselt ka filmiarvustusi ning pühendus viimasel kümnekonnal aastal Delfi Fortes teadusuudiste kirjutamisele. Kõike seda ikka talle omase huumorimeele, põhjalikkuse ja pühendumusega. Ole tänatud kogu meieni toodud loomingu, jagatud hetkede ja aastate eest, Lauri!”
Vilja Kiisler, Delfi ja Eesti Päevalehe ajakirjanik
“Ah, Lauri. Kui oleks teadnud, et aega on nii vähe jäänud, oleksime võinud mitu korda lõõbi korras jutuks olnud tantsud toimetuse köögis ära tantsida. Ühtegi toredat mõtet ei pea teoks tegemata jätma! Kes oleks seda paremini teadnud kui Sina. Ühtegi head sõna ei pea endale hoidma. Kõik naljad tuleb ära naerda, sest naeru ja naljaga ei pea mitte kokku hoidma. Hea sõna, rõõm ja lust on jagamiseks, sest nii saab seda rohkem, nii et kõigile piisab. Sina teadsid seda, alati. Ja kellega ma nüüd siis toimetuse peolt edasi tantsima lähen?
Aitäh Sulle, Lauri, kõigi tantsude eest, mis me tantsida jõudsime! Seal teisel pool tantsime jälle.”
Margaret Petrova, Kroonika veebitoimetaja
“Lauri optimism, rõõmsameelsus ja sära olid lausa nakkavad. Lauriga suheldes sain hea tuju, nagu jõudu juurde. Mäletan, kui muusikast rääkisime, siis ta võis lausa midagi ka ette laulda, kui toimetuses endale kohvi tegi. "Aga kas seda laulu tead?" küsis ta ja laulis midagi väga lõbusalt 90ndatest.
Mäletan hästi esimest kohtumist Lauriga meie armsas toimetuse köögis. Tema energia oli magnetiline ja nakkav. Ta oli päikesekiir, kellega igav ei hakanud. Kui Lauri sai teada, et olen vene rahvusest, siis kõik meie jutuajamised toimusid nii eesti kui ka vene keeles.
Jään tööl meie tervitusi "Privetik, Margaret!” ja “Privetik, Lauri!" igatsema. Head teed Sulle, Lauri!”
Jan-Matthias Mandri, Forte portaali omaaegne juht
Põgusat ühist teekonda Lauriga jäävad meenutama kolm märksõna ja omadust, mida Lauri, aga ka inimeste juures üldse üle kõige hindasin.
Omapära. Absoluutselt igaüks meist on omapärane ja omal viisil teistest erinev. Mõnigi inimene näeb igapäevaselt vaeva sellega, et oma veidrusi peita ja end massiga ühtlustada. Kõige enam hindasin ma Lauri juures seda, et ta ei muretsenud inimeste erinevuste pärast ega teinud kunagi saladust sellest, kes ta on.
Tema jaoks oli absoluutselt normaalne nii ise tavapäratult käitumine kui ka teiste veidrustega leppimine. See tegi Laurist inimese, kelle seltskonnas olla oli ääretult lihtne ja mõnus. Lauriga võisid olla kindel, et ka kõige ebaharilikum ütlus või nali sai rohelise tule ning tabuteemasid ei olnud. Kõik inimesed võiksid olla sellised – teineteist vähem hukka mõistvad ja inimeste omapärasid armastavad ja tolereerivad!
Perfektsionism. Kümneid ja kümneid kordi kirjutas Lauri mulle seoses mingi looga ja viitas, et mõni koma oli puudu, mõnd sõna saaks paremini tõlkida või uuris lihtsalt nende lugude tausta kohta. Kuna temas oli ka paras ports uudishimu, sobis ajakirjanikuamet talle suurepäraselt.
Kõige paremini kirjeldab tema perfektsionismi üks spetsiifiline seik. Kasutasin lugude juurde heliklippide lisamiseks koodijuppi, milles oli paar üleliigset rida, mida ükski lugeja ei näinud (!). Kuna olin seda juba mitme sarnase loo sees avaldanud, kasutasin seda uuesti ka teiste juures. Mingil veidral põhjusel sattus Lauri kogemata seda kooditükki lugema ning märkas, et seal on üleliigsed read. Pärast seda saatis ta mulle iga kord, kui seda kooditükki kasutada tahtsin, oma puhastatud versiooni, kust üleliigsed read eemaldatud. Nagu ütlesin – lugejad neid paari rida ei näinudki, aga Lauri oli valmis selle eemaldamise nimel iga kord väikese lisapingutuse tegema.
Huumor. Tõenäoliselt on see märksõna, mis inimestel esimesena pähe tuleb, kui nad Lauri peale mõtlevad. Uskumatu, et inimene, kelle eluteel niivõrd palju keerulisi hetki, oli kõige selle juures ilmselt üks suuremaid nalja- ja huumoriarmastajaid, keda tean. Eriti meeldisid talle ebakorrektsed või väga-väga musta huumoriga naljad. Sellised, mis ületasid tihti hea maitse piiri, ning see on see põhjus, miks ma ühtegi Lauri nalja selle järelehüüde juurde ei lisa. Kuid olen kindel, et kuskil teispoolsuses võtab ta ka kogu seda kurba elutee lõppu kui eriti tumedat nalja.”
Greete Palgi, Delfi ja Eesti Päevalehe ajakirjanik
“Kohvinurgavestlused Lauriga olid alati mingi krutskiga, ta lähenes kõigele eluterve huumoriga. Ühise keele leidsime ka armastusest Kingi teoste vastu. Ta meenutas, kuidas pärast "Pet Sematary" lugemist ei tulnud hirmust uni ja korjas kassid turvatundeks voodisse, aga neljajalgsed panid plehku.
Lauri palved tema lugusid esilehele paigutada olid kah alati lõbusad. "Pane nüüd mu lugu esikale, et ma saaks juuksurile puhta südamega otsa vaadata," palus ta aprillis. Päris sagedasti mainis ta jutus ka oma kallimat, prouat, kellest Lauri kõneles alati nii siiralt ja soojalt.
Lauril oli peaaegu iga elujuhtumi kohta ka loomapildiga meem, mille üle sai kuvari taga mõnusalt naeru pugistada. Detsembri keskel rääkisime viimast korda. Märkisin, et leukeemia valis vale hoovi, kus kakelda. Pärast pisukest naljatamist nentis Lauri: “Meil kõigil on oma teekond. See on juhtumisi minu.”
Head teed, kallis Lauri, jään sinu tohutut optimismi kõvasti igatsema!”
Laura Mallene, Eesti Päevalehe endine ajakirjanik
“Ma oleksin pidanud minema Lauriga tantsima. Ta kutsus mind mitu korda ja ma mitu korda lubasin. Nagu ikka elus juhtub, kõige olulisemad asjad lükatakse kausta, millel tolmune silt: küll jõuab.
Ei jõudnud. Võiks ju tuua vabandusi, mis kõik juhtus ja kui pikk oli pandeemia ja millisesse riiki ma parasjagu kõige kurva eest põgenenud olin, aga see kõik pole oluline. Tegemata teod ja ütlemata sõnad kriibivad hinges kõrvulukustavalt.
Laurit kohtasin toimetuse kohvinurgas. Sõpradeks saime nõtkelt ja kiiresti. Me jagasime huumorisoont, väärtusi ja usku, et tegema peab seda, mida armastad. Oma tuttavatele rääkis Lauri minust umbes nii, et "mu kallis kolleeg Laura oskab sind reitega ära kägistada". See tegi talle nii suurt heameelt, et ma ei parandanud teda peaaegu kunagi, kuidas need võitluskunsti-kägistused tegelikult käivad.
Mu lemmikhetked olid hilisõhtud, mil sussidega sahistades kohvinurka liikusid ja veerand tundi oma ajast lobisemiseks võtsid. Me rääkisime palju kassidest, elust ja kõigest, millest vaja. Usaldasime teineteisele sellest, mis teeb haiget. See usaldus püsis.
Lauri oli sõber, keda hindasin tema aususe pärast. Ta jälestas kõike võltsi. Ei uskunud sellesse, et peab sõbrustama nendega, kellega sidet pole. Ei teinud head nägu omakasu nimel. Ta oli siiras, hea ja aus. Mitte kõigile. Neile, kes seda väärisid. Võib-olla teadis ta väga hästi, et tal pole aega, mida kulutada sõnade peale, millel sisu pole.
Teise leukeemiaringi-ajal organiseerisin Sulle haigevoodi kõrvale suure korvi hea-paremaga. Terve toimetus panustas, käisin poodides pärast tööd ringi ja mõtlesin, mille üle sa heameelt tunneksid. Oli eluliselt oluline, et sa teaksid, et sa pole üksi. Et sind armastatakse. Sa pidid seda teadma. Teadsid, eks?
Lauri? Ma luban, et ma lähen sinna tantsima. Täpselt, nagu ette panid. Sind ei ole seal. Aga ehk oled.”
Piret Põldoja, Ekspress Meedia äriarenduse direktor
“Kui ma Lauriga kohtusin, siis avas ta end üsna kiiresti ja jagas detailideni kogu oma haiguse lugu. Kuidas kõik alguse sai, milliseid protseduure ja tagasilööke ta koges. Minu jaoks oli hämmastav, kui positiivne ja julge ta kogu selle mure juures oli. Mina tol hetkel veel suhteliselt noore inimesena ei olnud kunagi mõelnud, mida vähidiagnoosiga inimesed PÄRISELT läbi elavad.
Ta inspireeris mind küsima, hoolima, kuulama. Ma hakkasin selle kurja diagnoosiga inimesi hoopis teise pilguga vaatama, kuulama, mõistma… Hoides kõik need aastad tema käekäigul silma peal, ei väsinud ma ikka imestamast tema positiivsuse, sära ja huumorimeele üle. Ta ei andnud ühestki neist asjast alla, kuni lõpuni… Ta on jätnud sügava jälje minu südamesse, tänan teda selle eest…”
Heiki Suurkask, Forte portaali omaaegne juht
“Lauri oli mees, kelle puhul võis alati kindel, et töö saab tehtud. Isegi kui ta artikli teemast palju ei teadnud, leidis ta alati huvitava nurga, et asi ka lugejale nauditavaks teha. Mina võisin ju Fortesse 2012–17 uusi ideid tuua, aga Lauri oli portaali kandetala.”
Taavi Sepp, Delfi fotograaf
"Kord öösel hakkasid lambid laes kustuma ja nurga tagant ilmus Lauri. Hommikuse toimetajana oli ta võtnud ette kõik tuled välja lülitada. Kõndisin temaga ülejäänud teekonna läbi kontori kaasa ja toimetus saigi magama. Selline väike, aga huvitav teadmine – lülitite asukohad suures Delfi kontoris – oli Laurile rõõm jagada."
Tarmo Paju, Delfi tegevtoimetaja
“Ma olen veendunud, et sügav arusaamine, äratundmine ja leppimine, et kõik meie ja meil on ajutine, aitab igal eluhetkel seda kõike rohkem hinnata. Tänulik olla, kes ja mis meil on ja mida elus kogeme. Kui aga keegi üldse sisimas ja sügavalt taolise äratundmiseni jõudis, selle olemust mõista sai, oli see Lauri.
See tõdemus juurdus minusse kõikidest viimase aja vestlustest Lauriga. Millise jälje jättis Lauri paljudesse kolleegidesse, kuidas suhestus teda ebaõiglaselt mitu korda tabanud hoopidesse – võideldes, aga kurtmata, ka läbi võllanaljade, samas tõesti iga hetke hinnates. Ega selle pahalasega teistmoodi vist kaubale saagi, nagu Lauril see kaks korda õnnestus.
Huvitav, et just tema viimaseks jäänud aastal sattusime vestlema rohkem kui ühelgi varasemal meie pea kümneaastase koostöö vältel. Oma portaali tõelise patrioodina kurtis Lauri veel loetud päevad enne lahkumist, kuidas tahaks haiglavoodistki mõne artikli kallal nokitseda. Viskas loomulikult paar süüdimatut nalja sekka. Neljapäeval, samal päeval, kui ta lahkus, kirjutasin talle enne pühadele vastuminekut häid soove, aga ka tänu tema optimismi ning elu edukaima tööalase aasta eest – minu arust oli ta ajakirjanikuna justkui uue käigu sisse lükanud! Ilmselt see kiri temani enam ei jõudnud. Või kui, siis mingeid muid universumi teid pidi. Oleks teadnud, kirjutanuks-öelnuks varem ja veel palju rohkem…
Jah, elu ajutise iseloomu mõistmine, see aitab meil paremini iga hetke eest tänulik olla, neid otsida ja kogeda. See muidugi ei tähenda, et ei teeks haiget, kui mingi osa sellest lõppeb… Kangesti teeb. Aga usun, et Laurile meeldiks väga, kui võtaksime valu asemel temast kaasa elamise oskuse.”
Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.
(Ott Arder, "Suudlus läbi jäätunud klaasi")
