Operatsioon „Taiga” ehk kuidas NSV Liidus taheti jõgesid tuumaplahvatustega ümber pöörata

Poole sajandi eest oli Nõukogude Liidul ambitsioonikas plaan juhtida suured Siberi jõed tuumaplahvatuste abil Kesk-Aasia kõrbetesse. Kuid lõpuks kukkus välja nii nagu Nõukogude Liidus selliste asjadega sageli välja kukkus. Mitte kõige paremini.

Kauge Uurali taiga on lõputute metsade, soode ja vangilaagrite maa. Elustiil selles kolkas on sajandite jooksul vähe muutunud, kuid 1971. aasta kevadel toimus seal, lähimast suurlinnast saja kilomeetri kaugusel, tänapäeval mõeldamatuna näiv sündmus. 23. märtsil Permi oblasti ja Komi autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi piiri lähedal kärgatas korraga kolm tuumapommi, millest igaüks oli umbes sama jõuga, mis hävitasid 1945 Jaapani linna Hiroshima. Sellest jumalast hüljatud kohal laiunud aatomiseenest sai alguse nõukogude aja ilmselt kõige ambitsioonikama projekti elluviimine. Ning sellega asi ka lõppes.

Nõukogude Liidus olid 1960ndad teatud mõttes romantiline aeg. Näis, et juba lähemas ja kindlasti helges tulevikus jätavad nõukogude inimesed oma jäljed kaugete planeetide tolmusele pinnale, tungivad planeedi Maa tuuma lähedale ja tänu tuumafüüsikale alistatakse kõik avarused ning lahendatakse kõik probleemid. Selle taustal paistis suurte jõgede alistamine isegi tagasihoidliku väljakutsena. Volgal ja Siberi jõgedel töötasid võimsad hüdroelektrijaamad juba tervete kaskaadidena, kuid sellest ei piisanud: Moskva ministeeriumides ja projekteerimisinstituutides sündis täiesti teisest mastist idee.

Need jõed kandsid oma vee Põhja-Jäämerre. Kuid nad tegid seda nõukogude teadlaste ja ametnike seisukohalt täiesti kasutult. Samal ajal janunes sotsialistlik Kesk-Aasia oma kuumade steppide ja kõrbetega magevee järele: kohalikest loodusressurssidest oli põllumajandusele vähe, Amudarja ja Sõr Darja jõed ning Araali ja Kaspia mered jäid aina madalamaks. 1960. aastate lõpus küpses komparteis ja nõukogude valitsuses plaan. Partei allosakondadele ja Teaduste Akadeemiale tehti ülesandeks töötada välja „jõevoolu ümberjaotamise” plaan, mis läks ajalukku Siberi jõgede ümberpööramise katsena.

Suurejoonelise, enam kui 2500 kilomeetri pikkuse kanalite süsteemi abil pidid Obi ja Irtõši, Toboli ja Išimi veed jõudma Kesk-Aasia kuumadele liivadele, tekitades sinna viljakaid oaase. Maksimumplaan oli oma ulatuselt šokeeriv: lõpuks plaaniti Põhja-Jäämere ja India ookean ühendada laevateega, mis muutnuks sadade miljonite inimeste elusid. Selle plaani kallal töötati lõpuks umbes kaks aastakümmet ning huvitav, et kedagi ei häirinud selle hind (nii otseses kui ka ülekantud tähenduses). Tehnoloogiliselt oli Nõukogude Liit valmis seda projekti ellu viima. Eesmärk oli tänu „rahulikule aatomile” panna jõed teises suunas voolama.

1962. aastal otsustati tuumareaktsiooni energiat, mida oldi selleks ajaks Nõukogude Armee huvides kasutatud, kasutada rahumeelsetel eesmärkidel. Paberil paistis kõik tore: tuuma- (ja eelkõige termotuuma) plahvatus oli kõige võimsam ja samas ka odavaim inimesele teadaolev energiaallikas. Selle abiga plaaniti teostada kivimite seismilist uurimist ja purustamist, rajada maa-aluseid gaasihoidlaid ning intensiivistada naftatootmist. „Rahumeelsed aatomiplahvatused” pidid abiks olema ka veehoidlate ja kanalite rajamisel.

Ameerika Ühendriikides käivitati sarnane programm nimega Project Plowshare 1950. aastate lõpus. NSVL jäi ameeriklastest nagu ikka maha. 1965. aastal viidi Kasahstanis Semipalatinski tuumapolügoonil läbi esimene eksperimentaalne tuumaplahvatus umbes 140 kilotonni trotüüli võimsusega. Selle tulemuseks oli 410-meetrise läbimõõduga ja kuni 100-meetrise sügavusega kraatri teke. Lehter täitus kiiresti lähedal asuva jõe veega, luues väikese reservuaari. Selle analoogid pidid teadlaste ja ametnike idee järgi ilmuma Nõukogude Liidu kuivadesse piirkondadesse, rahuldades põllumajanduse vajadusi magevee järele.

Kolm aastat hiljem viidi plahvatused uuele tasemele. 21. oktoobril 1968 plahvatas samas Semipalatinski polügonil Telkem-1 ühe kraatri tekkega ja 12. novembril Telkem-2. Teise katse käigus õhati korraga kolm väikest tuumalaengut (igaüks 0,24 kilotonni), mis pandi kõrvuti asuvatesse süvenditesse. Telkem-2 lehtrid ühendati üheks 140 m pikkuseks ja 70 m laiuseks tranšeeks, sellega tõestati kanali rajamise võimalust tuumaplahvatuste abil.

Kuid plahvatused polügonil olid vaid osa plaanitud probleemi lahendusest. Et aru saada, kui turvaline oleks selliseid töid teostada tsiviilelanikega asustatud piirkonnas, oli vaja hoopis teistsuguseid katseid. 1970. aastate alguses ilmus Permi oblastis Tšerdõni rajoonis, Põhja-Jäämere ja Kaspia mere valglal asuvatesse Uurali metsadesse sõjavägi – salajase projekti „Taiga" elluviimine oli alanud!