Unustatud militaarimed: flakitornid Saksamaa suurlinnu hävingust ei päästnud

Sakslased hiilgasid Teises maailmasõjas innovatsiooni poolest ja üheks selliseks uuenduseks oli õhutõrjes nn. flakitornid (s.k. Flakturm), mis pidid Saksa suurlinnade keskustest vaenlaste pommitajad eemal hoidma. Torne ümbritsevad majad pühiti sõja lõpus maapinnalt kuid hiiglaslikud flakitornid on enamasti ise tänaseni säilinud.

Teise maailmasõja alguses mõistis Saksa juhtkond, et Briti õhujõudude pommirünnakutest Saksamaa territooriumile, eriti suurtele tööstuslinnadele, pole pääsu. Sellega seoses tekkis vajadus luua nende objektide kaitseks võimas õhutõrjesüsteem. Ent polnud siis, ega pole täna nii võimsat õhutõrjesüsteemi, et pommitamist üldse välistada. Samas pidasid sakslased reaalseks saavutada selline olukord, et Briti pommitajad kannaksid rünnakute käigus selliseid kaotusi, mis sunniksid britte õhulöökide jätkamisest loobuma.

Brittide tõrjumine ainult hävituslennukitega tundus olevat võimatu, arvestades toonaseid võimalusi, kuna öö- ja ilmastikutingimused piirasid hävituslennuväe tegevust. Sakslaste plaan oli organiseerida ühtne õhutõrjesüsteem, mis koosneks nii hävitajatest kui ka õhutõrjepatareidest. 1940. aastaks oli Luftwaffel igasuguse kaliibriga õhutõrjekahureid, vahemikus 20 mm kuni 105 mm. Aastaks 1941 võeti kasutusele isegi raskemad relvad kaliibriga 128 mm.

Õhutõrje osas seisid eksperdid aga silmitsi suure pindalaga suurte linnade keskosa kaitsmise probleemiga. Kui õhutõrjepatareid paigutati linna servadesse, jättis nende piiratud laskeulatus kesklinna lennukite eest kaitseta. Sellest tulenevalt oli vaja osa õhutõrjesüsteeme paigutada linna keskusesse. Kuid samal ajal kerkis esile ka teine probleem, nimelt õhutõrjepatareide paigutamise probleem linnahoonete vahele.

Õhutõrjekahurid vajavad täielikku 360-kraadist laskesektorit ja vähemalt 30-40-kraadist toru tõstenurka, kuid selle saavutamist segasid ümbritsevad majad. Kõiki Saksamaa suuri linnu iseloomustab väga tihe hoonestus. Tänavad on kitsad, majade vahel on väikesed vahed ja sisehoovid väikesed. Patareisid sai paigutada aga üsna lagedatele aladele, näiteks staadionidele, linnaväljakutele, parkidesse, mida polnud palju ja sealgi segasid ümberkaudsed majad ja puud õhutõrjekahureid. Lisaks olid probleemid ka radaritega, mille esimesed näidised ilmusid Luftwaffesse juba 1939. aastal. Nende täpseks tööks oli vaja, et vastuvõtu-edastusantenni ja sihtmärgi vahel ei oleks segavaid esemeid. Vaba tsooni oli vaja ka õhutõrjeprožektorite ja tollaste helisuunaotsijate jaoks. Seda vajasid ka optilised kaugusmõõturid.

Sakslastel oli lahendus: probleem lahendati õhutõrjerelvade ja -seadmete paigaldamisega majade ja teiste kõrgete rajatiste katustele, kuid Esimese maailmasõja kogemusest oli teada, et laed ja katused ei võimalda üle 37 mm relvade paigaldamist. Nii otsustati luua spetsiaalsed konstruktsioonid, mis võimaldaksid nii suurekaliibriliste õhutõrjerelvade paigutamist katuste tasemest kõrgemale kui ka tnende juurde kuuluvate seadmete paigutamist. Lisaks pidid need struktuurid pakkuma meeskondadele kaitset, sealhulgas keemiarelvade eest, ning autonoomselt toimivat elektri-, vee-, kanalisatsiooni-, arstiabi- ja toiduvarustust. Hitler leidis, et elanikkond kiidab need ehitised heaks ainult siis, kui tsiviilisikud saavad neis vaenlase pommitajate eest varju, see tõttu tuli rajada ka tsiviilvarjendid.

Nende projekteerimisega tegeles arhitektuuriprofessor Friedrich Tamms, kes üritas neid sobitada linnade arhitektuuriga. Tornide ehitamise viimaseks ajendiks oli 29 Briti pommilennuki esimene rünnak Berliinis ööl vastu 26. augustit 1940, mille järel Hitler kiitis projektid kohe heaks ja andis käsu õhutõrjetornide ehitamiseks Berliinis, Hamburgis ja Viinis. Õhutõrjetornide projekteerimine ja ehitamine usaldati Todti organisatsioonile.