„Kõige vastikum haigus inimkonna ajaloos” ehk kuidas võideti rõuged?

42 aastat tagasi kuulutati rõuged võidetuks. Kust tuli ja kuhu kadus tõbi, mis kunagi hävitas terveid rahvaid?

Üks kohutavamaid asju, millega inimene kunagi silmitsi seisnud on, on rõuged. „Kõige vastikum haigus, mis viis hauda rohkem ohvreid kui ükski teine asi peale sõja ja püssirohu” – sellise määratluse andis 17. sajandi inglise arst Thomas Sydenham. Viimane loomulike rõugete nakatumise juhtum registreeriti 1977. aastal. Sellegi poolest ei tunne teadlased seda haigust tänini lõpuni, mistõttu me ei tea ka tegelikult kui ohtlik võib see olla. Kuid tegelikult on see oht suur ning kõigest tänapäeval on rõuged meie jaoks just kui mineviku jäänuk. Veel enam kui sada aastat tagasi nõudis see haigus aga erinevates riikides, kaasaarvatud Vene Impeeriumis, kuhu kuulus ka Eesti, väga palju inimelusid.

Nagu mainitud, rõuged on äärmiselt ohtlik viirushaigus, mis levib kontakt- ja piisknakkusena. Esimesel neljal haiguspäeval vaevavad inimest sellised ebameeldivad asjad nagu külmavärinad, pearinglus, palavik (vahel isegi kuni 42 kraadi), oksendamine, nohu, verejooks ninast, migreen, kõhu- ning jäsemevalu, janu, hais suust, kõhulahtisus, deliirium, ärevus, unetus, krambid. Ja see on alles piina algus! Nahaaluse hemorraagia tõttu muutub see punaseks, hiljem kattub väikeste punaste villidega – eriti tihedalt näopiirkonnas.

Aja jooksul need lähevad suuremaks ja hakkavad mädanema, sest neisse pääsevad mikroobid ja tekivad suured mädased punnid. Need tulevad isegi keelele ja kõrile, mis sunnivad inimese hingeldama, muudavad raskeks hingamise ja kõnelemise. Need punnid on väga õrnad. Kurnatust ja võimalik, et ka surma põhjustab siseorganite verejooks. Kolm kuni neli päeva pärast punnide tekkimist hakkavad need kas kuivama või kipuvad lõhki minema, moodustades koorikuid – senine talumatu valu asendub talumatu sügelusega, kuid kuna koorikuid sügada ei või, tuli haige varem kinni siduda. Hea on vaid see, et kui inimene on selle üle elanud, siis ta ei sure. Koorikud kuivavad ja kukuvad ära, jättes nahale sügavad armid. Pärast seda on nahk mitu päeva punetav, seejärel muutub kahvatuks, seejärel jälle punaseks ja alles siis, kui nahk saab tagasi loomuliku värvi, võib patsienti õnnitleda paranemise puhul. Üldiselt kestab haigus neli kuni kuus nädalat: peiteaeg on kaks, kriis võib kesta nädalast kaheni ja sama palju peab mööduma, et terveks saada.

Meil puuduvad tänapäeval usaldusväärsed andmed selle kohta, kus ja millal rõuged tekkisid, kuid esimesi kirjeldusi selle kohta leiab Egiptusest 4000 aastat e.Kr. - just seetõttu oletatakse, et see haigus pärineb Aafrikast. Rõuged olid nii kardetud, et Piiblis on seda kujutatud ka kui ühte Egiptusele osaks saanud nuhtlustest, mis oli mõeldud jumala poolt saadetud karistusena: Moosese teises raamatus on kirjas, et karistuseks vaarao tõrksuse eest juute vangipõlvest vabastada said „inimesed ja kariloomad mädaneva haiguse”. Pole 100% kindlust, et mõeldud on rõugeid, aga ajaloolased peavad seda tõenäoliseks.

Umbes 500 aastat hiljem ilmusid teated rõugete kohta Hiinas. On oletatud, et hiinlased hakkasid rõugete vastu vaktsineerima tuhat aastat enne Kristuse sündi. Hiinlased märkasid, et need, kes on rõugeid põdenud, nendesse enam ei haigestu. Seetõttu juba 10. sajandil e.Kr. oli Hiinas omamoodi vaktsiin – inokulatsioon, mis seisnes patsiendi kärnadest jahvatatud pulbri sissehingamises. Vähetõenäoline, et selliste meetoditega on rõugetest jagu saada võimalik: inimene haigestus kergesse vormi, saades rohkem võimalusi ellu jääda, kuid jäi samal ajal teiste jaoks ohtlikuks, mille tõttu haiguse levikut see ei peatanud. Ka Indias olid rõuged nii tõsine probleem, et nende panteoni ilmus eraldi jumalanna, kelle poole pöörduti abi saamiseks selle konkreetse vaevuse vastu võitlemisel.

Meie kodumandril Euroopas ilmusid esimesed rõugete kirjeldused Vana-Kreekas, neid kirjeldas Ateena ajaloolane Thukydides. Samaaegselt ilmusid Tessaalias ka arsti Hippokratese kirjeldused selle haiguse kohta. On vaieldud, mida ta mõtles, sest nii tüüfust kui ka katku iseloomustas Hippokrates samuti „ägeda lööbena” ning nii pole lõpuni selge, et tegu oli rõugetega. See ei luba aga väita, et rõugete epideemiat poleks olnud. Esimene massiline (võimalik) rõugepuhang Lähis-Idas, Väike-Aasias ja Balkanil leidis aset Aleksander Suure sõjakäikude ajal: oletatakse, et selle haiguse tõid kaupmehed ja Makedoonia sõdurid Euroopasse Indiast.

6. sajandil, keiser Justinianuse valitsusajal, said rõuged oma nime – variola.