Aastas registreeritakse maailmas umbes 200 000 uut nakkusjuhtu. Haigus levib peamiselt Indias, Brasiilias ja teistes kolmanda maailma riikides.

Organismi sattudes jäävad pidalitõvebakterid sinna pikaks ajaks. Need võivad püsida kehas 6 kuud kuni 10 aastat ning samal ajal ei pruugi esineda inimesel mingeid sümptomeid. Keskmiselt 6-7 aastat pärast nakatumist hakkavad mükobakterid levima kogu kehas. Patogeenid võivad mõjutada peaaegu kõike: siseorganeid, perifeerseid närve, nahka. Kohas, kus bakterid on settinud, tekivad sõlmed ja naastud, kasvud vohavad, tekitades deformatsioonile omased anatoomilised struktuurid. Sellised kasvud võivad blokeerida näiteks ninakäigu või jätta silmalau liikuvusest ilma. Mõjutatud piirkonnad ei reageeri valule ega temperatuurile. Patsient muutub vastuvõtlikuks igasugustele traumadele. Põletused ja lõikehaavad on leeprahaigete elu lahutamatu osa.
Lisaks ühiskonnas pikalt stigmatiseeritud deformatsioonile seisavad nakatunud silmitsi närvikahjustusega, mis lakkavad lihastesse „õiget teavet” edastamast. Selle tulemuseks on lihaste atrofeerumine, liikumisvõimetus ja invaliidsus.
Tegeliku puude muutis ning muudab ka tänapäeval keeruliseks ühiskonnast tõrjumine, sest madala haridustaseme tõttu peetakse seda haigust kolmandas maailmas needuseks.
On arvatud, et Eestisse tõid pidalitõve 13. sajandil ristisõdijad. Meditsiiniajaloolase Ken Kallingu sõnul oli meie aladel selle tõve kõrgajaks 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimesed kümnendid.
Kui tõsiseid probleeme leepra tekitas 19. sajandil ning 20. sajandi alguses kui puudus veel efektiivne ravi sellele haigusele?
Surmaohtu see ühiskonnale ei kujutanud. Näiteks võin tuua sellise võrdluse, et 1940. aastal oli Saaremaal 30 leeprahaiget ning 1300 inimest, kes põdesid tuberkuloosi. Aga jääb mulje, et leeprast räägiti rohkem, sest see oli märgiline tõbi. Leeprahaigeid on juba ammustest aegadest stigmatiseeritud.
Kui tulla tänapäevale lähemale, siis 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi algul oli leepral Balti provintsides tugev poliitiline varjund. Leepra seostus „pimeda” keskajaga ning seda kujundit hakati kasutama baltisaksa kohaliku eliidi ning Vene keskvõimu vahelistes vaidlustes. Peterburis ja Moskvas räägiti, et siinsed piirkonnad olevat tagurlikud ja kinnitusena sellest toodi leepra levikut. Huvi leepra vastu Baltikumis suurendas ka see kui 1896. aastal levis leepra Kuramaalt Saksamaale Memelisse (praegu Klaipeda Leedus). Seegi süvendas negatiivset fooni Baltikumi suhtes. Selliste „tagasilöökide“ tulemusena asuti Balti provintsides probleemiga tõsiselt tegelema ning võitlema, rajama leprosooriumeid, haigust ennast uurima jne.
On ka teaduslooline taust. 19. sajandil tekkis selline õpetus nagu degeneratsiooni teooria, mis üritas vastata näiteks küsimusele, miks tekivad vaimuhaigused jm sarnased probleemid. Selle kandev sõnum oli, et eellaspõlvkondadel, kellele haiged ja puudega järglased sünnivad, lasub mingisugune stress, mis on enda tekitatud (alkohol) või siis mingite haiguste tulemus. Leepra, mille nakkuslikkuse üle veel kaua vaieldi, sobis kah sellesse mudelisse, olles üheaegselt nii „degeneratsiooni“ põhjus kui tagajärg. Degeneratsiooniteooria oli ka põhjus, miks eesti soost arstid 19. sajandi lõpust alates selle tõvega palju tegelesid – rahvuslikku ärkamist läbi tegev rahvas ei saanud endal sellist koormat lubada...
Mida võib lugeda leepra kõrgajaks Eestis?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid