„Nende laialdaselt neutraliseerivate antikehade sihtmärkide kindlakstegemise põhjal võib olla võimalik välja töötada vaktsiine ja antikehade põhist ravi, mis on tõhusad mitte ainult omikronvariandi, vaid ka teiste tulevikus tekkida võivate variantide vastu," ütles Howard Hughesi meditsiiniinstituudi teadlane ja Seattle'i Washingtoni ülikooli meditsiinikooli biokeemia dotsent David Veesler.

Omikrontüvel on ogavalgus 37 mutatsiooni, mida see kasutab rakkude külge kinnitumiseks ja neisse sissetungimiseks. Arvatakse, et need muutused selgitavad, miks see variant on suutnud nii kiiresti levida, nakatada vaktsineeritud inimesi ja uuesti nakatada neid, kes on varem haiguse läbi põdenud.

Nende mutatsioonide mõju hindamiseks konstrueerisid teadlased mittepaljuneva pseudoviiruse, et toota selle pinnal ogavalke, nagu seda teevad koroonaviirused. Loodi nii omikroni kui varasemate variantide ogavalgu mutatsioonidega isendid ja uuriti nende võimet seonduda ACE2 retseptoriga, mille vahendusel viirus rakkudesse tungib.

Nad tuvastasid, et omikronvariandi ogavalk oli võimeline retseptoriga seonduma 2,4 korda paremini kui pandeemia alguses eraldatud viiruses leiduv ogavalk. Samuti leidsid nad, et omikronvariant suutis tõhusalt seostuda hiire ACE2 retseptoritega, mis viitab sellele, et omikron võib olla võimeline inimeste ja teiste imetajate vahel üle kanduma.

Seejärel uurisid teadlased, kui hästi kaitsevad viiruse varasemate variantide vastased antikehad omikronvariandi eest. Nad leidsid, et varasemate tüvedega nakatunud inimeste ja kuuest enimkasutatud vaktsiinist vähemalt ühe abil saadud antikehadel oli vähenenud võime nakkust blokeerida.

Varem nakatunud inimeste antikehadel, kes olid saanud Sputnik V või Sinopharmi vaktsiine või siis ühe annuse Johnson & Johnsoni vaktsiini, oli vähe või puudus sootuks võime blokeerida või neutraliseerida omikronvariandi sisenemist rakkudesse.

Antikehad inimestelt, kes olid saanud kaks annust Moderna, Pfizer/BioNTechi või AstraZeneca vaktsiini, säilitasid teatud neutraliseeriva toime, kuigi vähenes võrreldes teiste variantide vastase toimega 20-40 korda.

Nakatunud, paranenud ja seejärel kaks vaktsiiniannust saanud inimeste antikehade aktiivsus oli samuti vähenenud, kuid vähenemine oli vaid viis korda väiksem, mis näitab selgelt, et pärast nakatumist vaktsineerimine on kasulik.

Antikehad inimestelt, kes olid saanud Moderna ja Pfizer/BioNTechi toodetud mRNA vaktsiinide tõhustusdoosi, näitasid neutraliseeriva aktiivsuse vaid 4-kordset vähenemist.

Selgus ka, et enamik antikeharavis kasutatavatel monoklonaalsetel antikehadel puudus omikronivastane aktiivsus või oli see märkimisväärselt vähenenud. Erandiks oli antikeha nimega sotrovimab, mille neutraliseeriv aktiivsus oli vähenenud vaid kaks kuni kolm korda.

Kuid kui teadlased testisid laiemat viiruse varasemate versioonide vastu loodud antikehade paneeli, tuvastasid nad neli antikehade klassi, mis säilitasid oma võime neutraliseerida omikroni. Kõik need antikehad sihivad ühte neljast ogavalgu piirkonnast, mis esinevad mitte ainult SARS-CoV-2 variantides, vaid ka koroonaviiruste rühmas, mida nimetatakse sarbekoviirusteks. Need valgu „konserveerunud" piirkonnad püsivad, kuna neil on oluline funktsioon, mille muteerumise korral valk kaotaks.

Veesler ütles, et nendele piirkondadele suunatud vaktsiinide ja antikehade ravi kavandamine võib olla tõhus paljude mutatsioonide kaudu tekkivate variantide vastu.

Veesler juhtis uurimisprojekti koos Davide Cortiga ettevõttest Humabs Biomed SA, Vir Biotechnology Šveitsis. Uuringu tulemused avaldati 23. detsembril ajakirjas Nature.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid