Aleksander Solženitsõn Serpantinka surmalaagrist Kolõmal: „... iga päev lasti jaotuspunkti juures varikatuse all maha 30-50 inimest ... Kolõma režiimi jõhkrust iseloomustas väliselt asjaolu, et Garanin määrati USVITlagi (Kirdelaagrite administratsioon juhiks ja Dalstrol pealik Läti küttide diviisiülem Berzinsi asemele Pavlov)... Siis tühistati viimased puhkepäevad (paragrahv 58 järgi süüdimõsitetute jaoks) suvine tööpäev viidi 14 tunnile, külmad 45 ja 50 kraadi tunnistati töökõlbulikuks, päev lubati lõpetadaalles alates 55 kraadist. Üksikute järelvaatajate äranägemisel viidi tööle isegi 60-aastaselt. Kuid isegi sellest ei piisanud, see oli endiselt ebapiisav vangide arvu vähendamiseks. Ja algasid „Garanini mahalaskmised”, otsesed mõrvad. Mõnikord traktori mürina saatel, mõnikord ilma...”
Loomulikult ei dokumenteeritud selliseid hukkamisi ega ka timukate andmeid, seetõttu on nüüd inimesi, kes tahavad tunnistajate ütlustest hoolimata selliste mõrtsukate nimed nagu Garanin valgeks pesta ning teda ennast ohvrina näidata, sest 27. septembril 1938 ta arreteeriti ja 30. mail 1939 viidi üle Moskvasse ning paigutati Suhhanovi vanglasse. 17. jaanuaril 1940 mõisteti talle kaheksa aastat laagrit, hiljem karistust pikendati.
Vene ajaloolane, kommunismiohvrite mälestuse jäädvustamise ja terrori uurimisega tegeleva ühendus Memorial asejuht Nikita Petrov sõnab, et Garanini-suguseid leidus GULAGi süsteemis ja NKVDs palju.
Stepan Garaninit on nimetatud kõige julmemaks GULAGi laagriülemaks. Kas see võib paika pidada?