Ammu enne Greta Thunbergi kuulsat esinemist ÜRO ees 2019. aastal, astus 1992. aastal 12-aastane Severn Suzuki ÜRO keskkonnakonverentsil kõnega, mis läänemaailmas pälvis peaegu sama palju tähelepanu kui Thunbergi oma 27 aastat hiljem. Suzuki rääkis maailma suurtele ja vägevatele oma kõige suuremast hirmust-osooniaukudest.

"Ma võitlen oma tuleviku eest. Oma tuleviku kaotamine ei ole sama, mis kaotada valimised või kaotada börsil aktsiakursis. Tulin siia kõnelema kõigi tulevaste põlvkondade nimel... Ma kardan päikesepaistelisel päeval kõndida osoonikihi aukude tõttu. Ma kardan seda õhku hingata, sest ma ei tea, missuguseid keemilisi ühendeid selles on."

27 aastat hiljem pole osooniaugud enam nii aktuaalsed, et neist rääkida meedias või ÜRO kõrgetasemelisel kohtumisel. Mis on vahepealse ajaga muutunud? Forte küsis Piia Postilt, kes on oma teadusliku töö käigus süviti tegelenud nii osooni kui ka kliimaga.

1990ndate alguses ja keskel räägiti väga palju osooniaukudest -läänemaailmas tegelikult varemgi- ning sellest kuidas nad ähvardavad muuta kliima- ja elamistingimused Maal väljakannatamatuteks. Miks neist tänapäeval ei räägita?

Kõigepealt peaks selgitama, mis osooniauk üldse on. Oluline on rõhutada, et tegemist on varakevadel aset leidva osoonikihi hõrenemisega pooluste lähedal. Aasta jooksul osoonikiht taastub, aga järgmisel kevadel hõrenemise kordub. Osoon on väga aktiivne gaas ning tema hulk kujuneb välja mitmete keemiliste ning füüsikaliste protsesside koosmõjus. Osoonikihi hõrenemine algab siis, kui osooni lagundavad protsessid saavad ülekaalu osoonitekke protsesside üle. Need on fotokeemilised protsessid, mis polaaröö lõppedes käivituvad. Selle pärast toimub põhiline osooni vähenemine just varakevadel.

2019. aasta septembris-oktoobris oli Antarktika osooniauk rekordiliselt väike, ning üldse oli see juba aastaid vähenenud ning ajakirjanduses hõisati, et freoone keelava Montreali 1987. aasta protokolli tulemused on osoonikihi taastumises näha. Paraku on kaks viimast lõunapoolkera kevadet olnud Antarktika kohal olev osooniauk jälle suurem kui ¾ aastatel alates 1979. aastast, mil satelliitmõõtmistest neid auke jälgitud on. Osooniaugul on kaks olulist näitajat: sügavus ja pindala. Mõlema viimase aasta augud on umbes 25 miljonit ruutkilomeetrit, st oluliselt suuremad kui Antarktis. Eelmine aasta oli tavatu ka selle tõttu, et auk oli väga pikaajaline, kestis sisuliselt detsembri lõpuni.

25 ja 30 aasta eest räägiti, et inimese poolt tekitatud freoongaaside tõttu hävib osoonikiht sootuks. Kui reaalne see oht oli?

Osooniauk on dünaamiline nähtus. Seni kuni tuleb Päikeselt UV-kiirgust ja meil on atmosfääris hapnikku, siis tekib ka osoon atmosfääri ülakihtides. Osoon tekib põhiliselt troopikas ja pooluste kohale kantakse teda õhuvooludega. Pooluste kohal peaks olema polaaröö ajal kõige rohkem osooni, sest osooni lagundamine, nagu ka teke on fotokeemiline protsess ning selleks läheb tarvis ultraviolettkiirgust.

Freoonid, mis madalamates atmosfäärikihtides on suhteliselt stabiilsed ühendid, hakkavad 25 kuni 40 kilomeetri kõrgusel stratosfääris, kus paikneb enamus osoonist, lagunema ja tekivad vabad kloor, broom jne. Ning need toimivadki lagundajatena. Inimesed on lisanud nii atmosfääri komponente, mis suurendavad osooni lagundavaid protsesse ning mis viivad osooni keemia tasakaalu paigast ära. Aga see on paigast vaid teatud perioodi vältel. Selle tõttu on ka osooniaugu definitsioonis olulisel kohal tema sesoonne olemus. Kui õhuvool väiksematelt laiustelt säilib, siis osoon koguneb ja normaalne situatsioon taastub. Kui aga tsirkulatsioon mingil põhjusel muutub -näiteks globaalse soojenemise tõttu- siis võib see osooni puudujääki pooluste kohal suurendada. See osooniaukude aastatevaheline suur muutlikkus on seotud just meteoroloogiliste tingimuste suure muutlikkusega, aukude tekkeks peab olema stratosfäär väga külm.

Teie kolleeg Jaak Jaagus sõnas hiljuti Fortele, et rahvusvahelistel konventsioonidel pole CO2 paiskele mingit vähendavat mõju olnud. Kuidas on freoongaaside hulga piiramisega atmosfääris?