Lõmala-Kaugatoma tee, mis lookleb piki Lääne-Saaremaa rannikuserva, on liiklejaid rõõmustanud puutumatu looduse ja vaimustavate vaadetega. Suvel on mööda kruusateed sõita eriti äge, sest isegi 40-50 km/h sõites on autol taga vahva tolmulont – asi, mis asfalteerimise ajastul meelest kipub minema.

Vahetult pärast II maailmasõda sai Lõmala ja Kaugatoma vaheline rannatee üleliidulise tähtsusega Orissaare–Mustjala–Kihelkonna–Jämaja–Hänga maantee osaks.

Tollal oli Saaremaa rannik kogu Nõukogude Liidu välispiir, mistõttu asus tee riigikaitseliselt tähtsas piirkonnas ja selle ääres patrullisid iga päev nõukogude piirivalvurid.

70ndate lõpus jagati senine maantee Mustjala–Tehumardi ja Üüdibe–Jämaja–Hänga vabariikliku tähtsusega teedeks. Lõmala–Kaugatoma vaheline 11-kilomeetrine maantee jäi aga kohaliku tähtsusega teeks.

Tänapäeval on Kaugatoma rannatee puhas naudingute allikas, liigu siis jala, rattaga, hobuvankri või autoroolis – siin-seal võib teha peatusi ja vaadata tõtt muhedate rannakarjamaid hooldavate veistega.

Vaiksed taluõued ning teepervel lehkavad lopsakad taimed loovad südasuvel illusiooni idüllilisest Vanajumala seljatagusest.

Päikesetõusud ja -loojangud tervitavad kümneid romantikuid ja mõjuisikuid; autoajakirjanikud armastavad ka Lõmala-Kaugatoma teelõiku, sest siin saab teha ehedaid elustikulisi (auto)pilte.

Transpordiamet on otsustanud Kaugatoma tee jättagi pea puutumatuks ning 16. detsembril avatakse see kui Eesti esimene päranditee, mis viib ajas 70 aastat tagasi: teelõigul on taastatud ning edaspidi säilitatakse XX sajandi 50ndatele iseloomulik ilme. Eesti maanteede ajaloos on tegu uue unikaalse peatükiga, edaspidi ongi kavas osa meie teedest ajastutruudena taastada ja kultuuripärandina säilitada.

Vaata galeriid ning loe rohkem tasuta portaalis Accelerista.com.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid