Saksa armee lõi Venemaal puruks „kindral Talv”
(224)
Palju on arutatud Suursaksamaa sõjaväe ja riigi juhtkonna otsust saata oma sõdurid absoluutselt hukatusliku varustuse ja vormiriietega idarindele võitlema. Kuidas said sakslased oma pedantsuse ja sooviga kõike peensusteni arvesse võtta, nii julmalt eksida ja tegelikult oma parimad sõdurid lihtsalt pakase kätte surema jätta?
Kindlasti on paljud näinud fotosid Saksa sõduritest, kes pärast lüüasaamist alla annavad ja ei näe välja lihtsalt õnnetud, vaid lausa naeruväärsed – seetõttu, et sõjaväevormi peale on nad karmi pakase eest end kaitsta üritades tõmmanud üll vene naiste suured rätikud ja talvemantlid, kätte juhtunud vaibatükid ja kardinad, ning ümber saabaste mässinud õlgede kobarad.
Uskumatu, aga tõsi: esimesel kahel sõjaaastal ei suutnud Wehrmachti väejuhatus korraldada korralikku jalaväeüksuste varustamist talvesõjaks sobiva varustusega.
Saksamaal on oma naabreid prantslasi alati põlatud ja ilmselt ei vaevutud seetõttu 1812. aastal „kindral Talve” ohvriteks langenute mälestustesse ja nendest rääkinud ajalooraamatutesse süübima. Kuid sakslased ise ju mitte ainult ei sõdinud, vaid elasid ka NSV Liidu Euroopa osas Esimese maailmasõja ja Vene kodusõja ajal. Ning paljud neist, kes tundsid Vene talve, olid 1941. aastal ohvitseridena Wehrmachti ridades, sealhulgas väga kõrgetel ametikohtadel.
