INTERVJUU AJALOOLASEGA | Lauri Vahtre: olime jah orjad, ja mis siis?

Ajaloo kirjutamisega tegelegu profid, mitte diletandid ja fantasöörid, räägib intervjuus Fortele ajaloolane Lauri Vahtre.

Veel nullindatel tegeles Eesti ajalooteadus põhiliselt 1940. aasta iseseisvuskaotuse ja sellele järgnenud sündmustega. Tänaseks on see pilt palju vaheldusrikkam ning on ilmunud suurepäraseid uusi uurimusi ja käsitlusi kaugematest ajalooperioodidest ning-sündmustest. Seda, et tuleks ümber vaadata eestlaste roll orduriigi ajal ja hiljem räägiti juba sõdadevahelise Eesti Vabariigi lõpuaastatel ning on räägitud ka taasiseseisvusajal. Viimasel ajal on Eesti varasema ajalookäsitlustele leheveergudel veel kõvemini vinti peale keeratud. Vahtre rõhutab, et ajalookirjutus peab põhinema ikkagi reaalsetel allikatel, mitte fantaasialennul ja soovmõtlemisel.

Teid on oponentide poolt kritiseeritud kui eesti marurahvuslast ja ideoloogi. Kui nende väited on tõsi, siis miks ei meeldi Teile ajaloodoktorandi Oadi järeldused sellest, et Varbolas istus kivilinnuses eestlaste kuningas, kes müntis oma raha, keskajal oli arvestatav hulk aadlist eestlased, kes saksastusid alles uusajal jne? Muudaksid ju eestlaste ajaloo tõesti ilusamaks, seda enam, et varasema ajaloo kohta on allikaid suht vähe.

Ma pole kunagi olnud marurahvuslane ega rahvusromantik. Patrioot küll, see on teine asi. Ideoloog mõnikord, kui kirjutan olevikust ja tulevikust, aga mitte kunagi siis, kui uurin ajalugu ja sellest kirjutan. Mõni neurootiline kirjanikuhärra ei suuda seda uskuda, aga see on tema probleem.

Ikkagi- kui ülikoolides domineerivate humanitaarteaduste suundade järgi on ajalugu nii või teisiti enam-vähem võrdväärne ilukirjandusliku narratiiviga, siis äkki oleksid sellised fanataasialennud positiivsedki, kui alternatiiviks on sajandite pikkuste kannatuste rõhutamine?

Minu jaoks on ajalugu teadus, mitte ilukirjandus, ja ehkki väike fantaasialend peab tiivustama ka tõsiteadlast, on kuskil piir, mille taga väikesest fantaasiast saab fantastika ja diletantlus. Kusjuures selle järele pole tegelikult mingit vajadust. Niisugune „rongi alt väljatulek“, nagu eesti rahvas selle II aastatuhande jooksul ära tegi, on juba ise piisavalt imeväärne. Et mitte öelda unikaalne, millest olen ettevaatlikult ka kirjutanud. Ka Vabadussõda on imeväärne – st tervikuna, kokkuvõttes, tagasivaateliselt. Lähedalt vaadates leiame nii mõndagi ebameeldivat ja kindlasti poliitiliselt ebakorrektset, kuid tervikpildi – kuidas nüüd öeldagi? – rabav ilu jääb sellegipoolest püsima.