Meie lähikosmost ootab suur koristuspäev
(60)
See segadus võib teha tulevikumissioonidele lõpu. Insenerid kavatsevad lennujuhtide ja prügivedajate abiga korra majja lüüa, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
On 22. september 2020. Äkki hakkab Rahvusvahelises Kosmosejaamas (ISS) kõlama häiresignaal. Mingi objekt on jaamaga kokkupõrkekursil.
Seal, 400 kilomeetri kõrgusel maapinnast tähendaks see katastroofi. Sellal, kui astronaudid otsivad pelgupaika evakuatsioonimoodulist Sojuz, käivitatakse jaama rakettmootorid ning need viivad ISSi mõne minutiga ohtlikust tsoonist välja.
Alates 1999. aastast on ISSi astronaudid pidanud tegema selliseid kõrvalepõikemanöövreid 26 korral, et vältida kokkupõrget mõne väiksema või suurema kosmilise romuga neist tuhandeist, mis ümber Maa tiirlevad.
Kokkupõrgete oht suureneb kogu aeg, sest inimkond on 1950. aastate teisest poolest saadik lennutanud orbiidile ümber Maa väga palju kosmoseaparaate.
See tendents jätkub, sest järgmise kümne aastaga kasvab aktiivsete satelliitide arv praeguselt 3600-lt arvatavasti 10 000-le. Uued tehiskaaslased peavad vältima nii kokkupõrkeid üksteisega kui ka vanade kosmoseaparaatide vrakkide või osadega.
Probleemide lahendamiseks on välja töötamisel uudsed aparaadid ja meetodid, millega saaks mittetöötavad satelliidid eemaldada ja uued turvaliselt orbiidile saata. Kui midagi ette ei võeta, muutub prügi probleem nii suureks, et kosmoselennud võivad võimatuks muutuda.
Iga satelliidi aeg saab otsa. Praegu on tehiskaaslase tööiga keskmiselt 5–15 aastat. Kui aeg on läbi, aeglustavad insenerid satelliiti, nii et see langeb orbiidilt alla ja põleb Maa atmosfääris ära. Väga kõrgel orbiidil olevad satelliidid võib juhtida ka avakosmosesse. Mõni satelliit jääb siiski passiivselt, mittetöötavana surnuaiaorbiidile tiirlema.
Rohkem kui 60 aastaga on toimunud üle 6000 raketistardi, mille tulemusel on kosmosesse jõudnud üle 56 000 objekti. Üle 28 000 ehk pooled neist on kataloogitud.
USA kosmosejälgimise võrgustiku US Space Surveillance Network valve all. Kataloogis on maalähedastel orbiitidel olevad objektid, mille läbimõõt on üle 5–10 sentimeetri, ning kõrgemal geostatsionaarsel orbiidil olevad objektid, mille läbimõõt on alates 30 sentimeetrist.
