Sõjatööstus päästab elusid: mürkgaas pani aluse keemiaravile
(41)
Kui Ameerika sõjaväearst Stewart Francis Alexander saabus ravima meremehi, kes olid saanud vigastada Luftwaffe 1943. aasta 2. detsembri rünnakus Bari sadamale Lõuna-Itaalias, märkas ta neil vigastusi, mis sarnanesid sinepigaasi põhjustatud vaevustega, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Vastupidiselt esialgsele arvamusele ei olnud gaasi kasutanud natsid, vaid pommid olid asunud mõnel sadamas seisnud Briti või USA laeval.
Alexanderi teooria sai kinnitust, kui Briti sukeldujad leidsid päevi hiljem Bari sadama merepõhjast purustatud pommide fragmente. Edasised uuringud näitasid, et need ei olnud tavalised pommid, vaid USA 50kilogrammised sinepigaasi pommid.
Keemiarelvade tootmine ei olnud Genfi protokollide järgi iseenesest üldse keelatud. Ameerika Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt ja Suurbritannia peaminister Winston Churchill olid korduvalt ähvardanud Adolf Hitlerit vastuabinõudega, kui see kardetud relva tarvitusele võtab. Roosevelt hoiatas 1943. aasta kevadel, et Saksamaa mürgirünnakule reageeritakse maksimaalse kättemaksuga. Tõendid selle kohta, et ähvardused olid tõsiselt mõeldud, lebasid nüüd Bari sadama põhjas.
Kui doktor Stewart Alexander nõudis vastust Briti sadamavõimudelt, suhtuti temasse külmalt.
„Sinepigaas ...“ vastas üks Briti sadamaohvitser ja raputas pead, kui Alexander temaga rääkis, „... see on võimatu, siin ei ole sinepigaasi.“
Sõjaväearsti hämmastas eitamine, ehkki tõendid olid ilmselged, ja ta jätkas oma uurimistööd. Ohvritelt kuuldu põhjal joonistas ta kaardi laevade paiknemise kohta samadas rünnakuööl. Peagi selgus, et kõige hullemini kannatada saanud meremehed olid olnud USA sõjalaeva USS Harvey läheduses. Laev oli plahvatanud ja uppunud ning selle meeskonnast ei jäänud ellu kedagi.
Alexander palus brittidel hankida dokumendid USS Harvey kohta, et uurida välja, kas laeva pardal oli olnud mürgipomme, kuid ei saanud vastust. Ilma selge teadmiseta mürgituse põhjuste kohta ei olnud lõplikku kindlust sellegi kohta, kas Bari meremehed saavad ikka õiget ravi. Masendunult astus arst nüüd äärmusliku sammu.
1943. aasta jaanuaris oli Alexander kohtunud liitlaste tippnõupidamisel Casablancas Roosevelti ja Churchilliga. Nüüd tundis ta end piisavalt kindlana, et telegrafeerida kahele riigipeale oma järeldused: „Põletused on tekitanud sinepigaas.“
Kui Churchill telegrammi sai, nähvas ta: „Ameeriklane lahinguväljal eksib.“
Roosevelt omakorda vastas: „Palun hoidke mind täielikult informeerituna.“
Seega oli USA president siiski huvitunud Alexanderi teooriast ja soovis kuulda uudiseid, kas noor arst on meremeeste mürgistust ravides edukas. Kui sakslased läinuks üle keemiasõjale, osutunuks Alexanderi välitöö liitlastele hindamatult väärtuslikuks.
Oletuse, et mürkgaas pärines USA laevalt USS Harvey, hoidis Alexander enda teada. Kuni britid keeldusid üle andmast dokumente laeva lasti kohta, puudusid tal tõendid.
Julgustatuna presidendi sõnadest, tellis doktor Alexander surnute lahkamise ning vaatas igal hommikul teraselt üle haigete tervisenäitajad. Ühel hommikul panid arvud tema kuklakarvad püsti tõusma. Selgus, et hospitaliseeritud meremeeste veri sisaldas äärmiselt vähe valgeid vereliblesid. Nende arv oli ühel meremehel kolme päevaga vähenenud 20 000-lt kuupmillimeetri kohta kõigest 400 peale.
Tavaliselt on tervetel inimestel umbes 8000 valget vereliblet kuupmillimeetris, ja kuna see rakutüüp on keha võitlusvahend haiguste vastu, läheb neid põletiku korral tarvis veel rohkem.
Kuidas rünnaku tagajärgede uurimine viis vähiravis kasutatava kemoteraapia leiutamiseni, sellest loe lähemalt novembrikuu Imelisest Ajaloost.
