Maailmas on kaks ilma pealinnata riiki, üks neist Euroopas

Pealinn kõlab nagu haldusüksus, mida saab riigis olla vaid üks, eks ole? Vale puha! Leidub ridamisi teistsuguseid näiteid.

Lõuna-Aafrika Vabariigil on neid kolm, kaheteistkümnel riigil varem ja kolmel riigil praegu (Svaasimaa, Boliivia, Malaisia) kaks — ning kahel riigil polegi ametlikke pealinnu. Need on Nauru ja... meie oma tuttav Šveits.

Nauru on ülejäänud maailmast väga eraldatud ja seal käib vähe turiste. Vaikses ookeanis peaaegu otse ekvaatoril paikneval saarel elab vähem kui 10 000 inimest.

Alla kümme protsendi neist elab Yarenis, mis on saareriigi mitteametlik pealinn e peamine ringkond (ingl main district), nagu ÜRO seda nimetab. Yarenis paiknevad parlament, valitsushooned, politseijaoskond ja lennujaam, ent linnu meile tuttaval kujul pole Nauru saarel ühtegi.

Asjaolu, et ka Šveitsil puudub pealinn, võib esmalt mõjuda jahmatavalt, ent kui järele mõelda, ei olegi see nii üllatav. On Šveits ju riik, mille jaoks neutraalsus on olulisem kui ühegi teise riigi jaoks — osalt tänu rahu edendavatele ettevõtmistele kõikjal maailmas, osalt ka seetõttu, et Šveitsis tegutseb rohkem rahvusvahelisi organisatsioone kui üheski teises maailma riigis.

Šveits ei astunud isegi ÜRO liikmeks enne 2002. aastat ning ei kuulu ei Euroopa Liitu ega ka Euroopa Majanduspiirkonda.

Loomulikult tegutsevad Berni linnas nii Šveitsi valitsus kui ka föderaalsed ametkonnad ning seda nimetatakse föderaallinnaks, ent Šveitsi seadus ei maini siiski ametlikku (ld de jure) pealinna. Föderaalkohtud tegutsevad ka teistes linnades.

Teisisõnu on riik tehniliselt võttes pealinnatu, kuid Berni peetakse ometi mitteametlikuks (ld de facto) pealinnaks, mille üle enamik rahvast ei nurise.

Šveitsil puudub pealinn eelkõige selle tõttu, kuidas riik omal ajal alguse sai. Enne enese kuulutamist riigiks koosnes Šveitsi territoorium nimelt eri kantonitest, kus kõneldi eri keeli.

Kõigepealt nõustusid kantonid sõlmima omavahel liitusid, mida nimetati konföderatsioonideks. Kui viimased otsustasid end lõpuks riigiks kuulutada, pidasid nad vajalikuks rõhutada, et ükski kanton, linn või keel ei oleks teistest ülem – mistõttu Šveits toimibki väga detsentraliseeritud riigina.