Haiglast sügelust võib mahendada... geeniravi

Kui sul kusagilt kiheleb-sügeleb, on peaaegu võimatu sügamata olla. Kroonilise sügelemise all kannatanud meeleheitel naisel läks olukord nii hulluks, et ta kratsis augu peanahka ja kolju­luusse, kuni jõudis ajuni välja.

Selle jubeda juhtumi tõttu süvenesid teadlased sügelemisse põhjalikumalt ning nüüd on lootust, et peagi saab mõistatuslikku ja piinarikast sügelemis­tunnet kõrgetasemelise geeniraviga blokeerida, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Millalgi 2000. aasta paiku tabas ühe ameeriklanna silma vöötohatis, valulik haigus, mida põhjustab tuulerõugete-vöötohatise viirus. Õnneks saadi haigus kiiresti kontrolli alla ning silmavaevused kadusid kiiresti. Siis aga tekkis sügelus.

Naise pea parema poole nahk sügeles öösel ja päeval pea väljakannatamatult ning ärritava tunde leevendamiseks naine muudkui kratsis ja kratsis ennast, nii et veri väljas.

Sügelus ei kadunud ega leevenenud. Kui ta ühel hommikul pärast aastapikkust lakkamatut sügelemist ja kratsimist üles ärkas, ei olnud ta peanahk mitte verest punane nagu tavaliselt, vaid näha oli midagi rohekat.

Bostonis asuva Harvardi meditsiinikooli erakorralise meditsiini arst Anne Louise Oaklander, kelle juurde pöörduti, pidi hämmas­tusega nentima, et naine oli kõigepealt naha puruks kratsinud, siis edasi kolju­luud kraapinud, kuni sinnagi auk tuli, ja jõudis lõpuks ajuni välja. See rohetaski.

Oaklander imestas, kuidas oli patsient suutnud iseend nii tõsiselt vigastada, ilma et valu teda peatanuks. Vastuse saamiseks uuris ta naise peanaha närve ning selgus, et 96 protsenti sügeleva piirkonna tunde­närvidest olid hävinud. Ainus signaal, mis sellest piirkonnast naise ajju jõudis, oli sügelus. End lõhkudes ei tundnud ta valu.

2002. aastal avaldas arst oma uurimistöö tulemused ühes teadusajakirjas ning nii sai teadlaste ja arstide jaoks alguse uus mõttesuund. Oluline uus järeldus: sügelus ja valu on kaks täiesti erinevat tunnet.

Ligi kaheksa protsenti maailma rahvastikust tunneb praegusel hetkel kusagil oma kehal sügelust – tavaliselt kätel, seljal või jalgadel. Igal viiendal muutub millalgi elu jooksul sügelus krooniliseks ning kestab katkematult kauem kui kuu järjest.

Peale selle, et sügelus on vastik ja tüütu, võib see põhjustada unepuudust, masendust ning mõjutada elukvaliteeti sama palju kui valud.

See ei pea siiski niiviisi jääma. Sügelusvastaste relvade arsenali on viimastel aastatel jõudnud geenikäärid, millega saab närvisignaalide tee just kui noaga läbi lõigata.

Geneetik Zhou-Feng Chen oli esimene, kes 2007. aastal võis täie kindlusega väita, et valu ja sügelus on kaks täiesti erinevat asja. Ta uuris Washingtoni ülikooli laboris hiiri, kel oli geenmuundamise teel inaktiveeritud üks seljaajus leiduv valk.

Valk GRPR tagab, et närvisignaalid nahas paiknevatest teatud tüüpi närvidest juhitakse edasi ja jõuavad ajju. Kui valgu toime oli pärsitud, ei jõudnud signaalid seljaajust kaugemale ning sel oli oluline mõju.

Kui Chen tegi muteerunud hiirtele valulikke toiminguid, näiteks torkis nende käpataldu terava esemega, tundsid hiired valu ja põiklesid kõrvale. Kui teadlane määris hiired kokku kemikaalidega, mis tavaliselt tekitab loomadel sügelust, ei näidanud hiired seda mingil viisil välja; neil polnud sellest ei sooja ega külma.

Chen järeldas, et kuna hiired ei tundnud sügelust, pidi selle ajal aktiveeruma mõni neist tundenärvidest, mis kasutavad seljaajus GRPRi. Kuna hiired siiski tundsid valu, tähendas see, et sügelus- ja valuaisting ei saa kasutada samu närve. Teisisõnu on võime tunda valu ja sügelust kaks täiesti eri tüüpi aistingut.

Loe sügelemisele lõpu tegemisest lähemalt novembri Imelisest Teadusest!