Aga kui eesmärgiks on vägivald, lisavad hukkunud ja haavatud hügieeni mõttes niigi kriitilisele olukorrale oma panuse, kirjutab Kaitseväe Akadeemia strateegia ja innovatsiooni õppetooli lektor Indrek Suitso ajakirjas Kaitse kodu!

Kui nimetada kõiki sõjas kasutatud bioloogilisi objekte biorelvaks, saaksime pika nimekirja alates ogalisest põõsastarast kuni elevantideni välja.

Seetõttu on biorelv defineeritud kitsamalt. Need on mikroorganismid ja nende toodetud toksiinid, mis võivad tappa inimesi, loomi ja taimi. Tihti laiendatakse seda definitsiooni ka bioloogilistele mürkidele ning haigusi edasi kandvatele elusolenditele (vektorid) ja objektidele (fomiidid).

Vanimad kirjalikud andmed biorelva kasutamise kohta pärinevad 6. sajandist e.m.a, mil assüürlased puistasid vaenlaste kaevudesse tungalteradest rikutud rukist. Noolte mürgitamine leiutati ilmselt kümneid tuhandeid aastaid tagasi, kuid alles 4. sajandil e.m.a pandi kroonikasse kirja, et sküüdid hoidsid oma nooli enne kasutamist mädanevates laipades, et neid mürgiseks teha.

Mitmesugustesse nakkushaigustesse surnud laipade heitmine piiratavatesse linnadesse oli väga levinud keskajast kuni uusajani välja. Samuti on ajalugu talletanud Trooja hobusest inspireeritud juhtumeid, kus vastastele on antud pidalitõbiste verega segatud veini, rõugehaigete kasutuses olnud tekke või haigeid loomi.

Varasemad kogemused olid näidanud, et mõned haigused on nakkavad, ning seda teadmist püüti enda kasuks pöörata ka sõjapidamisel. Aga kuna teadmised pisikutest puudusid, olid mõned meetodid küll leidlikud, kuid ebaefektiivsed. Näiteks tulistati vaenlast marutõbiste koerte süljega täidetud kuulidega.

Alles 19. sajandil hakati järk-järgult avastama nakkushaigusi põhjustavaid mikroobe ning neid teaduslikus mõttes uurima. Enamasti küll eesmärgiga neid hävitada, kuid ka selleks, et neid enda kasuks tööle panna.

Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja ajal süüdistasid sõdivad osapooled üksteist mitmesugustes roimades, kaasa arvatud biorelva kasutamine. Neist leidsid kinnitust vähesed. Näiteks püüdis Saksa salateenistus saboteerida Entente’i sel moel, et nakatas Siberi katku või malleusse kariloomi, keda liitlased neutraalsetest riikidest ostsid.

Kuna nakatamine toimus enne loomade transporti neutraalsetes riikides, nagu näiteks Argentiina, Rumeenia, Norra ning USA, võis operatsioon taktikalises mõttes olla edukas, kuid strateegilises plaanis meelestas üldsuse teljeriikide vastu. Ülejäänud juhtumid jäid kuulujuttude tasemele.

Arvestades viletsaid hügieeniolusid, polnud loomulikud puhangud haruldased. Näiteks 1915. aastal Serbias puhkenud tüüfuseepideemia oli nõnda ränk, et sõjategevus rauges pooleks aastaks. Ning sõja lõpus levima hakanud Hispaania gripp tappis rohkem inimesi, kui sõdureid ja tsiviilisikuid otsese või kaudse sõjategevuse tõttu hukkus.

Kahe maailmasõja vahel

Kahe maailmasõja vaheline aeg oli skisofreeniline. Ühest küljest sooviti pärast nii ränka aadrilaskmist püsivat rahu. Teisalt tehti hoogsaid ettevalmistusi järgmiseks sõjaks.

Esimene koolkond surus 1925. aastal läbi Genfi protokolli, mille kohaselt „ei tohi sõjapidamises kasutada lämmatavad, mürgised ning muid gaase, samuti sarnaste omadustega vedelikke, materjale ega seadmeid ning bakterioloogilisi meetodeid“.

Kuigi sellega liitus alguses kõigest 39 riiki, on protokolli tänaseks ratifitseerinud 145. Kuna protokoll ei reguleerinud relvade uurimist, tootmist ega omamist, tegelesid biorelva arendamisega paljud riigid.

Näiteks Nõukogude Liit uuris tulareemia, katku, Q-palaviku ning malleuse kasutamise võimalusi biorelvana. Katsed toimusid poliitvangide peal Slovetski saarel ning lähimates kontsentratsioonilaagrites.

Saksamaa uuringud keskendusid eelkõige bioloogilise ohu eest kaitsvate tegevuste uurimisele, kuigi ka nemad viisid läbi inimkatseid vangidega.

Konkurentsitult kõige suurem ning võikam oli Jaapani uurimisprogramm. Mandžuuriasse rajatud laagrid võtsid enda alla kümneid ruutkilomeetreid ning otseselt eksperimentide käigus hukkus vähemalt 3000 katsealust. Uuriti katku, Siberi katku, salmonellat, tüüfust, düsenteeriat, koolerat ja teisi nakkushaigusi.

Teine maailmasõda

Teine maailmasõda peeti maha peamiselt konventsionaalsete relvadega. Kuigi massihävitusrelvad olid mõlemal osapoolel olemas, kasutati neid harva, kuna kardeti vaenlase vastulööki.

Mingeid andmeid biorelva kasutamise kohta siiski leidub. Nõukogude Liit olevat sakslaste seas lahti päästnud tulareemia ja Q-palaviku; Suurbritannia olevat Kagu-Aasias levitanud kollapalavikku ning liitlased olevat Saksamaale viinud Colorado mardikaid (ld Leptinotarsa decemlineata), et hävitada kartulipõllud.

Kuna sõja võitjatel oli võimalik asitõendeid varjata, pole neid süüdistusi veel tõestatud. Tõendatult kasutasid biorelva jaapanlased. Selle tõttu suri Teise Hiina-Jaapani sõja ajal (mis on osa Teisest maailmasõjast) 20 000 kuni 580 000 hiinlast.

Seevastu taktikalises mõttes osutusid biorelvad kasutuks, sest ei teinud omadel ja võõrastel vahet. Näiteks Changda lahingu ajal lasid jaapanlased jõkke Vibrio cholerae baktereid, mille tagajärjel haigestus koolerasse hoopis 10 000 Jaapani sõdurit, kellest 1700 suri.

Külm sõda

Juba maailmasõja ajal oli selge, et liitlaste vahel on ületamatud vastuolud, ning pärast sõjategevuse lõppu jätkasid kõik võidurelvastumist. Seetõttu oli igati tervitatav teljeriikide abi relvakonstruktorite, raketiteadlaste ning bakterioloogide näol.

Nii USA kui ka NSVL kasutasid meelsasti Jaapani uurimistulemusi ning andsid amnestia sõjakuritegudes süüdistatud Unit 731 teadlastele, et oma biorelvaprogrammidele uut hoogu anda.

Kuigi Mandžuuria mastaabis inimkatseid enam ei korraldatud, on aja jooksul välja tulnud infot avalikes kohtades toimunud katsete kohta. Näiteks 1950. aastal piserdati San Franciscos ohutuid baktereid (Bacillus globigii ning Serratia marcescens), et matkida biorelvarünnakut.

Samal eesmärgil visati 1966. aastal New Yorgi metroo ventilatsiooni Bacillus subtilis’ega täidetud lambipirne.

Tüvede ohutusest hoolimata esines üksikuid haigestumisjuhtumeid. Nõukogude Liidus valitsenud salatsemise kiuste on ka sealt teada mõned katastroofiks pöördunud biorelvade katsetused. Näiteks Araali mere Vozroždenije saarel korraldatud rõugeeksperimendi tagajärjel jõudis haigus 1971. aastal Aralski linna, mis tuli seetõttu karantiini panna.

Pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid olid relvadeks muutnud üheska inimeste haigust ja viis põllumajanduslikku patogeeni, toimus ootamatu meelemuutus. 1969. aastal loobusid nad ühepoolselt biorelvade arendamisest, tootmisest ja omamisest. Ainult teaduslik uurimistöö jäi piiratud kujul alles.

Eeskuju leidis järgimist ning juba 1972. aastal sõlmiti Bioloogiliste relvade konventsioon – esialgu 22 riigi vahel, tänaseks on sellega ühinenud 183 riiki. Selle kohaselt on keelatud arendada, toota, omada, hankida, osta ning müüa biorelvadena kasutatavaid mikroobe või toksiine.

Sama käib ka relvade, seadmete ja varustuse kohta, mida saaks biorelvade levitamisel kasutada. Ainult kaitse, profülaktilisel või mõnel muul rahumeelsel eesmärgil on endiselt lubatud patogeenidega tegeleda.

Rahvusvahelistest kokkulepetest ja sisemaistest seadustest hoolimata jätkati biorelvade arendamist. Tõestada oli seda aga raske, sest loomulik puhang ei erine tahtlikult tekitatud epideemiast.

Näiteks pääsesid Bacillus anthracis’e spoorid 1979. aastal kogemata välja Sverdlovski biorelvade tehasest. Hoolimata sellest, et nakatus 77 inimest, kellest 66 suri Siberi katku kopsuvormi tõttu, väitis Nõukogude Liit, et haigestuti Siberi katku põdevate loomade liha söömise tõttu.

Ka rõugete valmistamise kohta on kaudseid tõendeid Nõukogude Liidust põgenenud teadlaste ütlustena, kelle väitel toodeti aastas kümneid tonne relvi.

Lääneriikidele on ette heidetud biorelva kasutamist Korea sõja käigus. Kommunistide poolt kinni nabitud ÜRO vägede piloodid tunnistasid, et heitsid lennukitelt Siberi katkuga nakatatud ämblikke ja koolerat kandvaid putukaid. Teaduslikus mõttes on see absurdne, kuid ilmselt ülekuulajad ega propagandistid seda ei teadnud.

Hoopis kindlamad tõendid 1972. aasta biorelvade konventsiooni rikkumise kohta on teadusprojektid Jefferson, Clear Vision ning Bacchus. Nende käigus tehti katseid ohutute bakterite levitamise, spooride tootmise ning vaktsiinidele allumatute tüvede loomiseks.

Kuigi leping lubab rahumeelset, kaitse- ja profülaktilisel eesmärgil tehtavat teadustööd, jäävad need projektid kriitikute hinnangul lubatu ja keelatu vahepeale „halli tsooni“.

Idabloki kokkuvarisemisele järgnenud pingete leevendamise perioodil hakati massihävitusrelvi hoogsamalt piirama. Nende arvu vähendati ning mõned riigid isegi loobusid neist. Sellegipoolest pole biorelvad maailmast kadunud ning lisaks suurriikidele on neid endale hankinud ka väiksemad riigid ja isegi organisatsioonid.