Proovisõit: Land Rover Defender 90 – selle masinaga lausa otsid mudaseid teid ja üleujutatud tänavaid, sest see on lõbus
(24)
Kaeravälja tee väljasõit Rannamõisa teele on üks neid Tallinna linnavõimude targal juhtimisel värskelt valminud lõike, mis väiksemagi vihma korral väikeseks tiigiks muutuvad. Väiksemad masinad jäid eile selle veekogu ees sisuliselt seisma, mõni otsis väljapääsuks teisi võimalusi, mina võtsin sadakond meetrit eemal hoo korraks maha, vaatasin, et ühtegi jalakäijat ega autot lähedal ei oleks ja ... gaas põhja!
Selliseks võibki Defender 90 muuta ühe muidu nii igava inimese, kui ta esimest korda selle rooli satub. Eriti, kui ta on samal päeval saanud kogeda enneolematut kindlustunnet mudast lauslibedaks muutunud, sügavate ja teadmata sügavusega aukude ja roobastega varustatud käänulisel metsateel.
Millest see kindlus? Esiteks tunnetus, et see masin on suurusele vaatamata tõesti sinu kontrolli all, ja mis veel olulisem - teeoludega hakkama saamine on omakorda masina kontrolli all. Ja see kontroll on saavutatud paljude nüanssidega.
Kõige muljetavaldavam, silmatorkavam ja ühtlasi reguleeritavam on neist auto kõrgus. Reguleeritavam? Jah, kui tavarežiimil ulatub vahemaa maapinnast auto kõrgeima osani 1,97 meetrit ning kliirens on 21 cm, siis piisab vaid ühest näpuvajutusest nool-üles klahvile käigukangi kõrval, et: kõigepealt kerkiks silmatorkavalt auto esiosa ja seejärel tuleks järele tagaosa, ning ekraanilt vaatab vastu info, et auto on nüüd 2,04 meetrit kõrge ning kliirens on kasvanud koguni 0,29 sentimeetrini.
Kui korralik vedrustus ja suured rattad arvesse võtta, siis on tulemuseks see, et selle masinaga võib julgelt ilma igasuguste teedeta off-road tõusud ja langused ette võtta ning tavateedel ei takista seda masinat tiigid ega vaalud.
Maksimaalne võimsus on loomulikult nelikveolisel ja selle mudeli puhul automaatkäigukastiga diislitoitelisel (ent väikese täiendava mittelaaditava elektrimootoriga võimsusega 10,5 kW - ehk sisuliselt on tegemist hübriidiga) Defenderil oma tuntud headuses ka uuel mudelil: mootori töömaht 2,997 cm3, võimsus 183 kW, maksimaalne pöördemoment 400 nm. Ja kui juba numbrite ettelugemiseks läks, siis teljevahe on masinal 2,587 m ja alla käivad rehvid 255/70 R18-R20.
Kütust see masin muidugi täismaasturile omaselt võtab. Ametlikult peaks kütusekulu keskmisel olema WLTP standardi kohaselt 8,8 l/100, ent reaalsus kippus minu sõitude ajal jääma ikka veidi üle 10 liitri.
Uksi on masinal kaks, istmed saab elektriliselt sedavõrd ette liigutada ja seljatoed alla lasta, nii et taha pääsemine ei ole üleliia keeruline. Tagaluuk käib lahti nagu tavaline ukse hingedel, suunaga vasakult paremale. Tagaluugi väliseke küljele kinnitatud tagavararatas on siiski paigutatud sedavõrd halvasti, sette selle ülemine kaar piirab ära suure osa tahavaatepeegli vaatest.
Auto sisemuses leiame ohtralt nahaga kaetud pindasid, rekordkoguses kõikvõimalike pesasid ja aluseid asjade paigutamiseks, väga hea kaardilahenduse, 360-kraadise kaameravaate ja kiiret sõidurežiimi vahetamise võimalust pakkuva multimeediasüsteemi ekraani, elektriliselt juhitavad istmed, meeleoluvalgustuse ja kogu muu klassikalise tänapäevase masina varustuse. Juhiabisüsteemide puuduseks tuleb vast pidada seda, et püsikiirusehoidja ei ole adaptiivne ja tuleb jälgida, et eessõitjale kogemata tagant sisse ei sõidaks.
Masina kõrgusele vaatamata, sai auto vedrustus ringteede (need tüütud väikesed ringid, millega transpordiamet kogu Harjumaad praegusel ajal kuritegelikult üle külvab) läbimisega väga sujuvalt hakkama ja põsk vastu külgklaasi ei vajunud.
Igal juhul stiilne masin sõitmiseks nii linnaoludes kui räigel off-road maastikul. Hinnad peaksid algama umbes 58 000 eurost.
