„Katusega elektritõuks“ oli vastus, mis enamikku küsijaid rahuldas ning kaastundlikult noogutama sundis, aga seda vaid seetõttu, et nad polnud sellega kunagi sõitnud.

Pole olnud just palju proovisõite, mis algaksid sedavõrd madalate ootustega. „Auto, mida keegi ei taha“ – kas saab olla veel intrigeerivamat tutvustust lausa automüüja poolt? Targu jäeti muidugi märkimata, et kiibikriis pole ka Dacia tootmisvõimsusi puutumata jätnud ja autode saadavusega on täpselt nii nagu just on. Aga kõigest järgemööda.

See test erines paljudest teistest ka seetõttu, et imiteeris maksimaalselt päriselu. Täpselt üheksa ööpäeva, veidi üle 700 kilomeetri, millest umbes kolmandik läbitud linnas ja kaks kolmandikku maanteel, kus CCS kiirlaadijad paraku puuduvad – just selline on mu autokasutuse muster, mida saab ka aasta peale laiendada. Polnud ka sõiduproovi nimi ilmaasjata „ellujäämistest Dacia Springiga“.

Julge pealehakkamine on pool võitu

Väikestel linnaautodel ei lähe viimasel ajal kuigi hästi. B-segment, mis veel hiljuti oli Euroopas müüginumbritelt teisel kohal, on nüüdseks langenud neljandaks. Üha karmistuvate keskkonna- ja ohutusnõuete tõttu on tootjal järjest raskem nende pealt kasumit teenida ning see peegeldub otseselt mudelivalikus – järeltulijat ei saa enam ei Renault Twingo, Volkswagen Up, Citroën C1 ega Peugeot 108. Enamgi veel – isegi B-segmendi liider, Volkswagen Polo on Eestis vaikselt müügilt kadunud.

Rumeenia juurtega automark ujub aga vastuvoolu: Renault’ säästubränd toob nüüd esmakordselt Dacia Springi näol turule väikese linnaauto. Ja ehkki müügihitt Sandero koos oma modifikatsiooni Stepwayga kvalifitseeruvad B-segmenti ning Dustergi teab kui suur auto pole, on Spring esimene just linnadžunglisse mõeldud Dacia. Test kinnitas veenvalt – kui teda kasutada planeeritud eesmärgil, on rahulolu garanteeritud.

Dacia käitumine näitab julgust, mis on samas hästi kalkuleeritud. Esiteks seetõttu, et Spring on täiselektriline auto, mis tänu sellele vastab kohe kõigile keskkonnanõuetele ja võimaldab ühtlasi teistele autodele pisut suuremat kütusekulu.

Teiseks aga seetõttu, et Dacia saab seda mudelit odavalt toota. Spring pole midagi muud kui juba mitu aastat Indias ringi sõitnud Renault Kwid’i edasiarendus. Euroopa turu tarvis parandati seda ohutuse valdkonnas tublisti, ent kuna uut mudelit ei pidanud välja töötama, suutis Dacia säästa väga palju raha.

Sa saad, mille eest maksad

Läbimõeldud lähenemine peegeldub hinnakirjas: 17 tuhande eurose alghinnaga on tegu Eestis ja kogu Euroopas odavaima elektriautoga. See kõlab väga ahvatlevalt, kuid Springi tõeliselt soodsaks autoks nimetada veel ei saa, sest pisut alla kahekümne tuhande euro on vaid neli inimest mahutava 3,73 meetrit lühikese linnaauto eest märkimisväärne summa. Põhjalikumalt saab hindade, tehniliste andmete ja varustusega tutvuda siin.

Kuid kontsernisisene võistlus ei toimu mitte üle kümme tuhande euro kallima Renault Zoe ega pea kaks korda kallima Nissan Leafiga, uuest Megane E-Tech’ist rääkimata. Ennekõike tuleb rinda pista veidi suurema, kuid bensiinimootoriga Dacia Sanderoga, mis maksab odavaimas versioonis vaid 10 390 eurot. Teisalt tähendab elektriauto palju väiksemat „kütusekulu” ja hoolduskulu ning muidki eeliseid nagu sõit ühistranspordirajal.

Springi puhul tuleb esimese asjana rõhutatult meeles pidada, et vaatamata enesekindlale välimusele (noorem põlvkond hindas seda lausa kõige kenamaks Daciaks läbi aegade!) pole Spring tõepoolest midagi enamat kui linnaauto koos nii väikese mudeliga kaasnevate tüüpiliste ebamugavustega. Maasturlik välimus petab, kliirens on vaid 15 cm.

Auto on neljakohaline, kuigi „originaal“ Renault Kwiz mahutab viis inimest. See on mõistlik, sest vaid 1579 mm laiusele tagaistmele kolme täiskasvanut kuidagi kõrvuti ei mahuta. Lisaks tõestas meie test, et sisuliselt on tegu kahekohalise sõidukiga – kui keskmine eesti mees esiistme enda järgi paika seab, siis tema taha sama suur enam kuidagi ei mahu. Pikematest inimestest me ei räägigi!

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.