Miks viiruseid ei peeta elusolenditeks?
(77)
Miks mitte? Neil on puudu mõned omadused, mida elusolenditega seostatakse. Küsimuse üle, kas viirused elavad või mitte, on vaieldud tegelikult alates esimeste viiruste nimetamisest 1898. aastal.
Mida „elus olemine“ üldse tähendab? Elul pole üht kindlat, vaieldamatut määratlust. Küsimuste hulgas, mille alusel elusolendeid elututest asjadest eristatakse, on nt „Kas sellel on olemas paljunemiseks vajalik bioloogiline „masinavärk“?“, „Kas see paljuneb rakkude jagunemise teel?“ ja „Kas sellel on olemas ainevahetus?“.
Viiruste puhul on vastus kõigile neile küsimustele „ei“.
Paljunemiseks peavad viirused kõigepealt kaaperdama peremeesraku paljunemissüsteemi, sundima selle viiruse geneetilist koodi kopeerima ja kapseldama äsjavalmistatud konteinerisse, nn kapsiidi. Ilma peremeesrakkudeta ei ole viirused mitte kuidagi võimelised paljunema.
Teisel „eksamil“ põruvad viirused samal põhjusel. Erinevalt elusorganismidest, mis suudavad paljuneda jagunedes, näiteks poolitades ühe raku kaheks, on viirused sunnitud end „kokku panema“ sel moel, et võtavad üle peremeesraku juhtimise ning panevad selle viiruse osiseid tootma ja komplekteerima.
Kolmandaks ei pea viirused eksisteerimiseks tarbima energiat ega suuda ka iseenda temperatuuri reguleerida.
Erinevalt elusolenditest , kes rahuldavad oma energiavajadust energiaküllaste adenosiintrifosfaadi (ATP) — elu energeetilise valuuta — molekulide tootmisega, suudavad viirused lihtsalt olemas olla midagi tarbimata.
Teoreetiliselt võib viirus lõpmatuseni ringi triivida, kuni satub kokku õiget tüüpi rakuga, mida sel on võimalik nakatada ja panna endast lisakoopiaid valmistama.
Kas on ka põhjuseid, miks viiruseid võiks siiski pidada elavateks? Lühidalt — on küll. Vähemalt leidub piisavalt tõendeid, mis annavad mõista, et piir elusa ja mitte-elusa vahel võib olla mõnevõrra hägus.
Esiteks sisaldavad mõned viirused siiski osi paljunemiseks vajalikust molekulaarsest masinavärgist. Hiiglaslik mimiviirus — viiruseliik, mille esindajad on nii suured, et esmalt peeti neid ekslikult bakteriteks, ja mille genoom on suurem isegi mõnede bakterite omast — kannab endas geene, mis teevad võimalikuks aminohapete ja muude translatsiooniks vajalike valkude tootmise.
Translatsiooniks nimetatakse protsessi, mis viiruste puhul muudab geneetilise koodi uuteks viirusteks. (Mimiviirusel on siiski puudu ribosomaalne DNA, mis kodeerib translatsiooniprotsessi läbi viivate valkude kokkupanemist.)
Veel üks märk elusa ja elutu vaheliste piiride hägususest on asjaolu, et viiruste geneetika kattub suurel määral nende peremeesrakkude omaga.
Tuhandetes organismides ja viirustes leiduvatele, evolutsiooni käigus väga vähe muutuvatele struktuuridele, nn valguvoltidele (ingl protein fold) keskendunud 2015. aasta uuring näitas, et elusorganismidel on viirustega 442 ühist volti, samas kui ainuüksi viirustel leiduvaid valguvolte avastati vaid 66.
Need tulemused annavad mõista, et viirused võisid areneda rööpselt kõige esimeste n-ö elus rakkudega.
