Kuidas kontrollida, kas mingi riik võtab kliimamuutusega võitlemist tõsiselt?
(35)
Kasvuhoonegaasid on kõikjaldased, nähtamatud ja tekkinud terves hulgas erisugustes protsessides veiste seedetegevusest terasetootmiseni.
Õnneks leidub looduslikke süsteeme, nn neeldajaid (ingl sink) nagu metsad ja pinnas, mis atmosfäärist süsinikdioksiidi endasse imevad. Sellepärast räägimegi kasvuhoonegaaside neto-emissioonidest. Ehk siis emissioonidest, millest on lahutatud neelduvad gaasid, kirjutab The Conversation.
CO2 kumulatiivseid koondtasemeid meie planeedi atmosfääris on suhteliselt lihtne mõõta. Kuid allikate ja neeldajatega keerukad vastastikused suhted teevad riikide valitsustele ja korporatsioonidele hõlpsaks oma tegeliku kliimamuutuse-koorma suuruse ähmastamise. Sellisel tüssamisel on eriti osavaks muutunud näiteks riigid nagu Austraalia, millel on palju asustamata maad.
Austraalia saab kiita selle eest, et sealsetesse metsadesse on talletatud palju süsinikku, mis jätab mulje, nagu riigi koguemissioon aina väheneks, ehkki fossiilkütuste põletamisest tekkinud emissioonid on seal juba aastakümneid kasvanud.
Üks kindel viis välja selgitada, kas riigi valitsus võtab emissioonide vähendamist tõsiselt, on uurida, kas selles riigis toodetakse sütt, naftat või maagaasi, mis kokkuvõttes põhjustab 3/4 emissioonidest maailmas, ning kui toodetakse, siis mida selle mõjude vähendamiseks ette võetakse.
Ekstraktitavate fossiilkütuste koguseid on märksa hõlpsam seirata ja kinnitada kui kasvuhoonegaaside emissioonide omi. Need pärinevad suhteliselt väikesest hulgast allikatest ja nende koguseid mõõdavad juba mitu osapoolt mitmel eri põhjusel.
Näiteks koguvad riikide valitsused teavet tootmise kohta selleks, et hinnata ettevõtte vastavust litsentsimistingimustele, nagu ka nende maksukohustuste täitmist ja kehtestatud tollimaksude tasumist.
Fossiilkütuste taristut ja projekte on veelgi lihtsam seirata. Naftapuurtornid, torujuhtmed ja söekaevandused on suured, mistõttu on need kergesti tuvastatavad nii maapinnal kui ka tehiskaaslastelt. Tänu sellele on kütuseid tootvaid riike lihtsam globaalsesse soojenemisse panustamise eest vastutusele võtta kui raskestihoomatavaid netoemissioone mõõdistades.
Värskes aruandes näitavad ÜRO keskkonnaprogramm ja muud uurimisasutused, et riikide valitsused kavatsevad 2030. aastal toota üle kahe korra rohkem fossiilkütuseid kui oleks lubatav, et mitte ületada globaalset soojenemist rohkem kui 1,5 °C võrra võrreldes tööstusrevolutsiooni eelsete tasemetega (mis on nn Pariisi kliimakokkuleppe sätestatud eesmärk).
Riikide fossiilkütuste tootmise kogukavad ja -projektsioonid isegi ületavad ligi kümne protsendi võrra fossiilkütuste tootmise globaalseid tasemeid, mida nende riikide endi kliimalubadused tagama peaksid.
Masendaval moel valavad riikide valitsused aga hoopis õli tulle. G20 riigid on pärast pandeemia algust suunanud peaaegu 260 miljardit eurot uude kapitali, mis hõlmab tootmispreemiaid ja maksusoodustusi eesmärgiga toetada fossiilkütuste tootmist; seda on u kümme protsenti rohkem kui samad riigid on investeerinud puhtasse energiasse.
Ainuüksi riikide kasvuhoonegaaside netoemissioonidest rääkimine annab fossiilkütuseid tootvatele ettevõtetele ja riikide valitsustele vaba voli kliimaläbirääkimistest luiskamisega puhtalt välja tulla. Selle asemel peaksime keskenduma fossiilkütuste tootmise näitajatele.
