See müra, mis kostab, kui NASA tehnikud 16. jaanuaril 2021 hiidraketi Space Launch System mootorid käivitavad, on tõeliselt kõrvulukustav. „See on nagu maavärin,“ kirjeldab seda hiljem pressikonverentsil NASA juht Jim Bridenstine, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Pole ka ime, sest niisugust võimsust pole kosmoselennunduse maailmas varem kogetud. SLSi mootorid on 15 protsenti võimsamad kui vägevaimal kanderaketil, mis eales õhku tõusnud. See on legendaarne Saturn V, millega ameeriklased pool sajandit tagasi Kuule jõudsid.
On põhjust loota, et tänavu novembri lõpus (kõige varem 26. kuupäeval) jõuab ka SLS lihtsalt mootorite proovikäivitusest edasi ning tõuseb esimest korda õhku.
See pole aga ainus hiiglane, mis kosmosesse pürgib. Ka Elon Muski SpaceXi kosmoselaev Starship on kanderaketiga Superheavy Booster 4 esimese sellise stardi ootel, et laev Maa orbiidile viia. Seegi võib juhtuda veel tänavu.
Blue Origini New Glenn peaks viimaste plaanide järgi startima järgmise aasta lõpus ja United Launch Alliance’i Vulcan Centaur samuti millalgi järgmisel aastal.
Need neli raketti tähistavad kosmoselennunduses uut ajastut. Lisandub väga palju võimalusi, kuidas saata orbiidile ümber Maa, Kuule või lausa Marsile kõike, alates robotitest kuni turistideni.
Ükski uus rakett poleks sündinud ilma Saksa raketiinseneri Wernher von Braunita, kes aitas Teises maailmasõjas välja töötada natside ründeraketi V-2, mis oli mõeldud Suurbritanniale surma ja hävingut külvama.
1945. aastal tõid ameeriklased andeka inseneri omamoodi sõjasaagina teisele poole ookeani ning temast sai uue kodumaa juhtiv raketiarendaja.
Kui 1950. aastail algas USA ja NSV Liidu kosmosevõidujooks, jäi von Brauni arendatavatel rakettidel selles kanda keskne roll.
Nõnda lendas esimene ameeriklaste tehiskaaslane Explorer 1 kosmosesse tema disainitud raketiga, ent von Brauni meistriteoseks sai kindlasti kanderakett Saturn V, mis oli 34,5 miljoni njuutonilise tõukejõuga sedavõrd võimas, et suutis 1969. aastal ameeriklased esimest korda Kuule toimetada.