Rooma riigi murdis maha kõik elanikud maksuorjusse paisanud reform

Keiser Diocletianus võttis 284. aastal üle kaoses Rooma riigi. Impeeriumi päästmiseks viis ta ellu reformi, mis paiskas kogu elanikkonna maksuorjusse. Tema riigis vohas ametnikkond ja nürimeelne käsumajandus.

Diocletianus lasi ametnikel kokku arvestada kõik, millel oli impeeriumis mingi väärtus, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

„Põllud vaadati üle mugul mugula haaval, viinapuud ja puud loeti üle, kõiksugused kariloomad registreeriti ning iga rahvastiku liiget kirjeldati,“ kirjutas tolleaegne autor Lactantius, kes oli kristlane ja Diocletianuse suhtes ülimalt kriitiline.

Seni olid maksukogujateteks dekuuriod, kohaliku linnanõukogu liikmed, kes olid valitud maaomanikest eliidi hulgast. Enne impeeriumi kriisi, kui maksud olid väikesed, tegi enamik dekuurioid oma tööd uhkusega.

Riigi kriis oli sundinud suuremat osa jõukaid inimesi linnadest põgenema ja oma maavaldustesse elama asuma.

Tagajärjed olid linnade allakäik ja maksutulude vähenemine. Diocletianus kergitas makse ning nõudis, et dekuuriod korjaksid makse ilma selle eest tasu saamata.

Maksud olid välja arvestatud maa inventeerimise ja elanikkonna loenduse alusel. Süsteem ei võtnud arvesse niisuguseid asjaolusid nagu kehv saak või muud õnnetused, mis maaomanike tulu vähendasid.

Makse tuli koguda kõigest hoolimata ja kui dekuurio ei suutnud kindlaks määratud summat kokku kraapida, pidi ta maksma omaenda taskust. Järgnes majanduslikku laostumist kartnud dekuuriote rohkearvuline põgenemine. Sõjaväelasest Diocletianus oli seda ka ette näinud ning ta reageeris halastamatult.

Diocletianus lahendas oma finantskitsikuse kõhklematult. Ta teatas, et kõik, kelle maa suurus on 25 juugerit (63 000 ruutmeetrit), peavad tegutsema dekuuriona ja makse koguma.

Tingimused, mis varem tähendasid maksudest vabastamist, enam ei kehtinud. Erinevalt varasemast võidi dekuurioks määrata ka orjadest sündinuid, kirja­oskamatuid, prostituute ja gladiaatoreid.

Rohkearvulise põgenemise vältimiseks sätestati, et ükski maaomanik ei tohtinud kodulinnast lahkuda ning maksukoguja amet oli pärandatav isalt pojale.

Kõik, kes püüdsid kohustusi vältida, said karistuse. See rakendus ka nende inimeste suhtes, kes olid dekuurio ameti vältimiseks sõjaväega liitunud.

„Kuna osa mehi on lahkunud linnanõukogust ja liitunud keisri väe või ihukaitsega või isegi eliitratsaväega või keisri ametkonnaga, anname korralduse kõigi selliste isikute linnanõukokku tagasi­saatmiseks,“ võis lugeda ametlikust kirjast.

Riiklikud kohustused laienesid kiiresti ka teistele ametitele. Esimesena puudutas see viljalastiga seilamist. Enne Diocletianust palkas riik erakipreid, kes vedasid laevakonvoides vilja üle Vahemere. Diocle­tianuse arvates ei pidanud riik neile maksma, nii et tulevikus pidid laevad riigi toiduvarusid vedama tasuta.

Edasi määras keiser, et kiprid ei pidanud üksnes viljatarneid oma varaga tagama, vaid ka nende amet tuli isalt pojale pärandada.

Paljud muud ametid, nagu kudujad, möldrid ja pagarid, allutati peagi samadele nõuetele. Mõnel aastal nõudis seadus isegi seda, et mees, kes abiellus möldri tütrega, pidi ise möldriks hakkama.

Sellega oli löögi alla seatud võimalus ise endale ametit valida. Ühtlasi otsustati, et kaupmehed pidid organiseeruma kolleegiumidesse, et riigil oleks lihtsam neile oma nõudmisi peale suruda.

Seega oli Diocletianuse uue „käsumajanduse“ kandev idee see, et kõik ametimehed pidid riigile tasuta teenuseid osutama. Ainsad, keda riigi heaks pingutama ei sunnitud, olid riigi enda ametnikud. Seetõttu kasvas ametnike arv, kuna kõik, kellel oli raha, munsterdasid end altkäemaksu abil mõnda riigiametisse.

„Neid, kellele maksis riik, oli tunduvalt rohkem kui maksumaksjaid,“ nentis Lucius Lactantius etteheitvalt.

Loe hukatuslikust maksureformist lähemalt oktoobrikuu Imelisest Ajaloost.