Aasta oli 2005, kui Sille Pihlak Eesti Kunstiakadeemias õppima asus ja esimest korda Erasmuse programmist kuulis. Toonane koolijuht Signe Kivi ütles kohe 1. septembri aktusel, et kõik kultuuri- ja kunstivaldkonna inimesed peaksid vähemalt ühe semestri Erasmusega välismaal veetma, et värske pilguga tagasi tulla. Muidugi tekitas see Silles veidi kõhedust – alles kolis värske tudeng väikesest alevikust Tallinna, nüüd suunatakse teda juba laia maailma!

Ent eemalolek ja uue avastamine aitab loomeinimesel paremini mõtestada iseenda kultuuriruumi, leiab ta. „Me näeme seda arhitektuuris ka. Paljud meile olulised hooned, näiteks ERM või Arvo Pärdi keskus, on disainitud inimeste poolt, kes ei ole üles kasvanud Eestis. See näitab, kuidas nemad näevad meie ruumi potentsiaali. Ma ei tea, kas mõni eestlane oleks osanud ERMi kujutada kui lennuki hoovõturada, teades ja tundes ERMi ajalugu ja kõike seda, mida muuseum hoiustab,“ rääkis ta. „Arhitektuuri puhul on selge, et vaadates midagi teises kultuuriruumis, me märkame hoopis midagi muud, mida kohalikud näha ei pruugi.“

Sille Pihlaku sõnul ei maksa karta, et välismaale minek kunstniku perspektiivi tundmatuseni muudaks, pigem tekib lihvimata teemandile uus tahk, arvab ta. „Neid tahke me käimegi korjamas. Pelgliku tüdrukuna Viini minnes, ma polnud siis ju tegelikult ka eriti välismaal käinud… Ma ei kujutagi ette, millised tahud mul oleks, kui ma poleks siis läinud. Välismaa ülikool ja hilisemad tööotsad, mis tänu seal õppimisele tulid, on andnud väga palju mulle juurde just oskuse arhitektuuri teisiti vaadelda, julguse olla otsinguline ja eksperimentaalne – kas arhitektuur saab olla elektrimastis, jalakäijate tunnelis või sillas?“

Tegelikult läks Sille esmalt EKAsse sisearhitektuuri õppima. Erasmuse semestri tegi ta aga Viini Rakendusülikoolis õppides tootedisaini. Kohapeal olles sai ta aga aru, et arhitektuur on talle südamelähedasem ning järgmisel semestril õppis ta juba samas koolis, ent kaks korrust allpool – arhitektuuriteaduskonnas. Eestisse naasis ta seejärel vaid korraks, et lõpetada bakalaureuseõpingud EKAs, kuid haridustee jätkus ikkagi Viinis.

2014. aastal maandus Sille Pihlak taas Eestis ja hakkas siin üles ehitama startupilikku arhitektuurifirmat Part. Praegu töötab ta EKAs ka õppejõu ja nooremteadurina ning mahitab ka oma tudengeid välismaal kogemusi omandama. „Ma näen, et tagasi tulnud tudengitel on teistsugune sära,“ selgitas ta. „Nad on palju teadlikumad. Mida rikkalikum on nende kogemus erinevate ruumidega, seda rikkalikuma iseendani sa lõpuks jõuad.“

Seekordsest Erasmuse taskuhäälingust saad veel teada, mille saavutas Sille Pihlak esimesena Eestis, mida peab tegema arhitektuurivõistlusel silma paistmiseks ja milliseid peidetud ning laiemalt tundmata arhitektuuripärle Sille Pihlak Eestis otsida soovitab.

1x