Neid suunab treeningul 30-kordne Eesti meister laskmises – Kairi Heinsoo, kirjutab Naiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine Jane Koitlepp ajakirjas Kaitse kodu!
Lisaks kümnetele meistritiitlitele on Naiskodukaitse Sakala ringkonna ridadesse kuuluval Heinsool alates 1997. aastast ette näidata suurmeistri tiitel. Seega saavad Sakala inimesed parima võimaliku lasketreeningu.
Ning see on oluline, nagu kinnitab Sakala maleva pealik major Andrus Tiitus. Sest, nagu Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri ütleb, on laskeväljaõppe eesmärk õpetada ja alal hoida relvakäitlusoskusi, mis võimaldavad täita Kaitseliidu liikmel sõjaaja ülesandeid.
Tiitus möönab, et eelmisel aastal jäi küll osa laskeharjutusi viiruse tõttu ära. Kuid nüüd ei ole enam laskmisi ära jäetud. Vastupidi, lasketreeningutel osalemise aktiivsus on koguni suurenenud. Ja see on andnud juba ka märgatavaid tulemusi laskevõistlustel.
„Aga alati saab paremini,“ märgib Tiitus. Muidugi saab. Sellepärast ongi vaja treenida. Ja sellepärast Heinsoo pingutabki, et oma oskusi edasi anda.
Automaat pihku
Nagu Heinsoo ise ütleb, on laskeoskus midagi sellist, mida sa ei unusta kunagi, kui selle juba selgeks oled saanud. Samas on selle asjaga ka nõndaviisi, et tõepoolest, märki tabama on võimalik õpetada igaüht. Aga selleks, et stabiilselt häid tulemusi ette näidata, on vaja teha sihipäraselt ja pidevalt tööd.
Tööd eelkõige iseendaga. Sest laskmine, nagu Heinsoo toonitab, on väga individuaalne ala, kus laskur peab iseendaga hakkama saama. Ja mitte üks kord. „Õige lasu soorituseni on pikk teekond, laskur peab kõigepealt läbi mõtlema lasu soorituse ja siis seda ka teostama,“ teab Heinsoo.
2002. aastal Naiskodukaitse Sakala ringkonnaga liitunud Evelin Lappalainen on üks neist paljudest, kes Heinsoo käe all laskmisoskust aasta aasta järel, lask lasu haaval on lihvinud.
Toona, värske naiskodukaitsjana, piirdusid tema laskekogemused vanast õhupüssist plastpudelite pihta põmmutamisega. Malevas aga pisteti Lappalainenile kohe pihku AK-47, et hakka aga laskma. Ja lasta sai tol ajal kõvasti.
Üsna varsti aga võeti Vene automaadid relvastusest maha ning järgmise laskmiskogemuse sai Lappalainen juba sportpüssiga. See ulatati talle kommentaariga, et järgmisel nädalal on võistlused.
Kui võistlused, siis võistlused. Peab harjutama. Esialgu lihvis Lappalainen oma laskeoskusi Väluste vanas lasketiirus, kuni valmis Sakala maleva esimene 25meetrine sisetiir. Koos sisetiiruga tuli ka Heinsoo ning tõi kaasa laskejakid, aga ka täiesti teistsuguse lähenemise laskespordile.
Tagasi algusesse
2016. aastal valmis uus Sakala maleva staabihoone ja sellega koos ka kolm 50meetrist laskerada. Alates 2019. aasta sügisest hakkasid lasketreeningud käima hoopis teisiti.
Nimelt on Heinsoo seda meelt, et laskmist tuleb alustada õhkrelvadest. Koos sellega arutatakse läbi laskmise põhitõed ja ohutustehnika. Pannakse paika laskeasend, mis aja jooksul võib ka muutuda, õpetatakse sihtimist, räägitakse, kuidas ja millal on õige hingata ja millal mitte. Harjutatakse sujuvat päästmist.
Lappalainen tunnistab, et tagasiliikumine õhkrelvade juurde ehk sinna, kust lapsed oma laskeõpet alustavad, oli esimese hooga pisut võõrastav, et mitte öelda vastumeelne. „Muidugi pole see olnud kerge iseteadlikele täiskasvanud indiviididele, kellel on laskeasendid ja võtted sisse harjunud,“ nendib ta.
Aga Heinsool on selgitus sellele, miks on laskeõppe harjutamist vaja alustada just õhkrelvadega. Õhkrelvad nimelt on kergemad ja ka nende päästikud on kerged – kõigest 0,5 kg, kui tulirelvadel kaalub päästik vähemalt kilo ning teenistusrelval ulatub selle raskus 1,5–7,5 kilogrammini. Seega laskur saab harjutada sujuvat päästmist ja puudub lasu tagasilöök, mis algajat laskurit võib ehmatada.
Ega Heinsoole vastu vaieldagi. Töötatakse kaasa. Sest on näha, et valvsa treeneri pilgu ja õpetuste all paranevad lasketulemused silmanähtavalt. „Oleme jõudnud arusaamisele, et laskmine ei ole ainult päästikule vajutamine, vaid sellele eelneb pikk eeltöö,“ on Lappalaineni suhtumine laskmisse muutunud.
Endast üle
Nagu Lappalainen selgitab, on laskmisel lisaks võimalusele pauku teha veel palju varjatud tahke. Peab olema kannatlik, keskenduma oma asja tegemisele, suutma ennast ümbritsevast välja lülitada.
Iga väiksemgi väline tegur mõjutab, eriti võistlustel, aga treeningutel samuti. Ja ega ei ole kerge end välja lülitada – pärast tööpäeva on raske keskenduda, püüa kuidas tahad, igapäevamured kipuvad ikka kaasa tulema.
Aga püüdma peab. Päästikule vajutamine, see on jah lihtne. Aga selleks, et saavutada soovitud tulemus, peaks kõik eelnev ja järgnev olema ideaalne.
„Kogu sooritus peab olema täiuslik ja selle poole püüdlemine on pikk protsess, mis on ühele lihtsam, teisele keerulisem ja mõni ei küüni täiuseni võib-olla kunagi, see aga ei tähenda, et ei peaks üritama,“ selgitas Lappalainen, korrates tõde, et võistelda tuleb eelkõige iseendaga. Ja ennast ületades paranevad märgatavalt ka tulemused.
Suurmeistri soovitused alustajatele
- Tule lasketiiru ning tutvu sealse olustiku ja õhkkonnaga.
- Treeningul varu kannatlikkust.
- Kuula pädeva treeneri või instruktori nõuandeid.
- Ole julge ka omi mõtteid väljendama.
- Jälgi sihiku seadeid, mitte märklehte.
- Vajuta päästikut ühtlaselt sujuvalt.
