Kogenud kirjutaja pani oma pilli järgi tantsima nii vallavolikogu kui ka -kohtu. Sel moel võis ta lohakil valla õitsengule viia, ent võis ka usaldust kuritarvitada, kirjutavad Tõnis Türna ja Kersti Lust ajakirjas Imeline Ajalugu.
Omavalitsused vabanesid mõisa võimu alt 1866. aastal kehtima hakanud vallaseadusega. Selle järgi pidanuks valla tähtsaima mehe tiitel kuuluma vallavanemale, ent tegelikkuses võis esialgu võtmerolli etendada hoopiski volikogu valitav vallakirjutaja.
Tolleaegsed inimesed nimetasid kirjutajat tema hariduse, asja- ja seadusetundmise tõttu nii mõnigi kord kogukonna „esimeseks meheks“.
Selline olukord iseloomustas pigem Lõuna-Eestit, kuna mahajäänud Põhja-Eestis oli reformi järel esimesed paarkümmend aastat kombeks, et kirjutaja ametit pidasid naeruväärse palga eest kohakaasluse alusel vallakoolmeistrid.
Tartu- ja Viljandimaal teenis kirjutaja enamasti mitu korda suuremat palka kui vallavanem; vahe oli mõnest korrast mitmeteistkümne korrani. Kui mitu valda valisid ametisse ühe ja sama kirjutaja, võis tema sissetulek ulatuda sadadesse rubladesse ja ta sai palgata omale abid.
Üksi jäänud (väike)valdades virelesid kirjutajad pahatihti näruse palga peal ja nii sattusid sageli sinna tööle sellised kirjutajad, kes mujale ei kõlvanud.
Kuna vallavanem oli põhikohaga talunik, polnud harvad juhud, kus ta mugavusest usaldas valla jooksva asjaajamise kirjutaja kätte. Halvemal juhul võis vallavanemal sootuks puududa ettekujutus valla kassa sissetulekutest-väljaminekutest.
Lõuna-Eestis tuli ette sedagi, et kirjutaja sekkus kohtumõistmisse. Mõni aitas seadust väänata kohtualustele kasulikus suunas; teine aga juhtis tähelepanu olukordadele, kus vallakohtunikud seadusepügalaid ei järginud. Kirjutajad jagasid vallaelanikele ka õigusalast nõu.
Loe vallakirjutajatest lähemalt oktoobrikuu Imelisest Ajaloost.
