Polüester ja nailon on fossiilkütusepõhised sünteetilised kiud: need on loodud naftast ja maagaasist.Need materjalid ei ole biolagunevad ning tootmisprotsessi omapära ja suure kasutuse tõttu moetööstuses on neil tohutult suur mõju meie keskkonnale.Lisaks sisaldavad materjalid kahjulikku mikroplasti, mis jõuab ühel või teisel viisil igasse maailma nurka, meie ookeanidesse ja vetesse.

Looduslikku puuvillakiudu on palju lihtsam ümber töödelda ning näiteks nailoniga võrreldes on selle tootmiseks vaja vähem fossiilset kütust.Ometi on ka puuvillaistanduste loomiseks tarvis suuri maa-alasid, puuvilla kasvatamisel kasutatakse maailma mastaabis kõige rohkem kemikaale ning puuvill vajab kasvamiseks väga palju vett.

Kuhu me niiviisi jõuame?

Vähem mürgiseid kemikaale „loodusliku" tekstiili tootmisel, palun

Ühe lahendusena on välja pakutud biotekstiili (bio-based textiles). Selles valdkonnas on hulganisti uuenduslikke lähenemisi, nii uutes kui ka vanades tehnoloogiaharudes luuakse jäätmetest säästvaid ja planeedisõbralikke biolagunevaid materjale.

Viskoosi ja lüotselli (odavamad ja kauem kestvad alternatiivid siidile) toodetakse puidust ning reklaamitakse kui säästvamaid alternatiive looduslikule puuvillale ja sünteetilisele polüestrile. Tegu on poolsünteetiliste kiududega: kuigi tootmisprotsess algab looduslikest materjalidest ning võrreldes puuvillaga on tarvis vähem põllumaad ja vett, on rõivatekstiilini jõudmiseks vaja materjali oluliselt töödelda ja lahusteid kasutada.

Soomes asuva tehniliste uuringute keskuse VTT uurimisrühma juht Stina Grönqvist on biomaterjalide ekspert ning temale tänapäevased viskoosi ja lüotselli tootmise meetodid muljet ei avalda. „Praegu on toormaterjali piiratud koguses ning kasutatavad lahustid ja vajalikud kemikaalid ei ole ei turvalised ega keskkonnasõbralikud. Tekstiilile lisaväärtuse loomine, eriti kiu lõppviimistlemine, põhjustab ulatuslikku mageveekogude saastumist."

Näiteks viskoosi tootmisel töödeldakse tselluloosi kemikaalidega, lisatakse lahustit ning materjalist kedratakse peen kiud.Selle keskkonda saastava protsessi tulemusel paisatakse õhku ja tootmistehaste lähedal asuvatesse veekogudesse palju mürgiseid kemikaale.

Lüotselli toodetakse sarnasel viisil, kuid lahustina kasutatakse N-metüülmorfoliin-N-oksiidi (NMMO). Tänu sellele ei ole viskoosi puhul kasutusel olnud materjali keemilist koostist muutnud töötlus lüotselli tootmisahelas vajalik. Lüotselli valmistamist peetakse võrreldes viskoosiga keskkonnale vähem kahjulikuks, ent NMMO on plahvatusohtlik ja väga ebastabiilne materjal, mistõttu on selle kasutusvõimalused piiratud.

VTT koordineeritavas GRETE projektis arendatakse uusi mittemürgiseid ja ümbertöödeldavaid lahusteid, mis muudaks puidupõhise tekstiili valmistamise turvalisemaks ja säästvamaks.Sellise uue tehnoloogia kasutusele võtmine maandaks paljusid praeguse tootmisprotsessiga kaasnevaid riske nii inimeste tervisele kui ka keskkonnale ning sillutaks teed erinevatest säästvatest toormaterjalidest, näiteks paberimassist ning ümbertöödeldud paberist ja tekstiilist valmistatud kvaliteetsete kiudude tootmisele.

„Töödeldud tselluloosi asendamine paberimassiga on majanduslikult ja keskkonnasäästu aspektist kasulik, sest tegu on vähem töödeldud toormaterjaliga," selgitas Grönqvist. Projekti raames luuakse ka täiesti uute omadustega kiude, tänu millele on võimalik tootmistsüklis vähem vett kasutada.

Seened riidekappi

Kuigi uuenduslikud lahendused, mille kallal Grönqvist töötab, on alles lapsekingades, loodab ta, et moetööstus võtab need omaks ja et säästvamate tekstiilmaterjalide hinnad suudavad konkureerida sünteetiliste fossiilkütuste baasil loodud rõivastega.

Ometi ei ole nii laiaulatuslikus tööstusharus nagu moemaailmas lihtne läbi lüüa. „Me ei hooma, et riideid ja tekstiilmaterjale, mida me praegu kasutame, on arendatud aastakümneid sammsammuliste tehnoloogiliste uuenduste toel," sõnas Mogu S.r.l.-i innovatsioonijuht Gianluca Belotti. Aastatepikkuse tööstusliku arengu tulemusel suudame toota rõivaid „pöörastes kogustes väga kiiresti, tõhusalt ja odavalt, mistõttu on paradigmamuutus tõeline katsumus".

Belotti võttis aga väljakutse vastu ja suunas oma tähelepanu seeneniidistikule kui üsna uuele looduslikule materjalile, mille võiks peagi lisada populaarsust koguvate säästvate biotekstiilide nimistusse.

Seeneniidistik on seene vegetatiivne osa või nii-öelda eelseen.Praegu juhib Belotti My-Fi projekti, mille raames arendatakse välja uut meetodit seeneniidistiku baasil valmivate materjalide tootmiseks ning nende kvaliteetsemaks muutmiseks.Lähtematerjalina kasutatakse põllumajanduslikke tootmisjääke ning seeneniidistikust luuakse kiud Mogu patenditud tehnoloogia abil, mis paiskab õhku nii vähe süsihappegaasi kui võimalik, vajab tööks väga vähe energiat ning taaskasutab protsessis kulunud vett.

Sellisel tehnoloogial on potentsiaali lihtsustada moetööstuse mitmeosalist üleilmset tootmisahelat. „Kui meil on võimalik kasutada kohaliku tööstuse jääke ning luua kohalik tootmistehas, kus toormaterjali kasvatada, saab materjali töödelda ja müüa lähemal ning see lihtsustab tekstiilitööstuse logistikat," kirjeldas Belotti. „Erinevad lisaväärtust loovad tootmisetapid on võimalik koondada ühte tehasesse, veendudes nii iga etapi kvaliteedis."

Seeneniidistiku baasil loodud kiudude kasutamise soodne keskkondlik mõju on ilmne ning mitu tippkaubamärki on materjali juba naha alternatiivina kasutusele võtnud. Belotti usub, et moetööstus on valmis muutuseks ning et see „januneb uute säästvate lahenduste järele, mis oleks ka turul edukad." Seega on My-Fi projekti peamine eesmärk lahendada seeneniidistikuga töötamise praegused kitsaskohad ning toetada uue säästva ja mitmekülgse tekstiili turuletulekut.

Uuenduslikkus on moetööstuse kaubamärkide ja tarbijate mõtteviisi sisuliseks muutmiseks hädavajalik. Oma innukuses teha valdkonnas revolutsiooni ning vähendada negatiivseid keskkonnamõjusid peaksime ometi pilgu suunama ka tuhandete aastate tagusesse aega, mil tänapäevast tehnoloogiat ei tuntud.

Seega, kuidas oleks kalanahast käekotiga?

FISHSkini projekti koordinaatori Ayelet Karmoni sõnul on tõendeid sellest, et inimesed on kalanahka rõivaste loomiseks kasutanud juba 6000 aastat.

Kalanahal on teiste materjalide ees olulisi eeliseid: naha parkimise protsess on kiirem ning vaja on vähem kemikaale ja energiat kui näiteks veisenaha parkimiseks. Ehkki kalanahk on väga õhuke, on see tegelikult vastupidav.

Nende omaduste tõttu on kalanahk moetööstuse jaoks atraktiivne - materjal kannab endas säästvuse ja ringmajanduse väärtusi, mida tarbijad aina olulisemaks peavad.

Kalanahk on ressurss, mida meil on praegu ja jätkub lademetes ka tulevikus. Karmon täheldab, et kalatööstus on viimase aastakümne jooksul pidevalt kasvanud ning tõusutrend näib jätkuvat ka edaspidi. Eeldusel, et kalanahk on vesiviljeluse jääk, ei ole selle hankimiseks vaja kasutada ei magevett ega põllumaad ning teiste põllumajandusvormidega võrreldes on tööstusharul oluliselt väiksem süsiniku jalajälg.

„Enam kui 50% püütud kalamassist ei kasutata toiduks ja tulemuseks on pea 32 miljonit tonni jäätmeid. Sellest suure osa moodustab kalanahk," selgitas Karmon.

FISHSkin ühendab moeloojate, tootedisainerite, materjaliteadlaste ja vesiviljeluse ekspertide, aga ka turul olevate ettevõtete teadmised ning püüab sel viisil kalanaha kasutamist moetööstuses juurutada.

Karmon usub, et peame tekstiilmaterjalide hankimise ja tootmise põhimõtted enda jaoks täiesti ümber mõtestama: „Ma ei näe mingit põhjust kasvatada midagi üksnes moetööstuse tarbeks ja ma soovin, et kogu meie toormaterjali saaks enne mingil muul eesmärgil ja alles siis moes kasutada. Oma elutsükli lõpuks peaksid kõik õigesti töödeldud materjalid olema biolagunevad või tulevikus uuel moel kasutamiseks ümbertöödeldavad."

See võtab hästi kokku ringmajanduse idee ning põhimõtte, et peaksime planeedile andma rohkem tagasi, kui sellelt ära võtame, nagu rõhutas Euroopa Komisjoni ringmajanduse tegevuskava.

Kuna tekstiilitööstus on ELis toormaterjali ja vee kasutamises neljas, on tegu valdkonnaga, kus uuendustel on võtmetähtsus ja mis on tarbijale oluline.

Seega, järgmine kord, kui ostad omale uue särgi või koti, heida pilk sildile ja uuri, millest see tehtud on. Kuigi selleni, et kalanahast käekotid ja seenesärgid oleksid laialt kättesaadavad, on veel pikk tee, ei ole kunagi liiga vara hakata mõtlema sellele, kust meie tooted pärit on või milline mõju on neil planeedi ja inimeste tervisele.

Selles artiklis kajastatud teadustööd rahastas EL. Artikkel ilmus algselt ELi teadust ja innovatsiooni kajastavas ajakirjas Horizon.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid