Mihhail Gorbatšov tõusis kõrgeima võimu juurde 1982. aastal, mil ta sai Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) Keskkomitee Poliitbüroo täisliikmeks, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

NLKP oli diktatuuririigi ainupartei. Poliitbüroo oli mitte ainult partei, vaid kogu riigi kõrgeim juhtorgan ning seal langetatud otsused olid kõigile seaduseks.

Poliitilisi vabadusi riigis ei olnud. Üksikud dissidendid, kes julgesid süsteemi kritiseerida, vangistati. Ajakirjandus allus rangele tsensuurile ja tegeles üksnes partei ülistamisega. Majandus tähendas riiklikku käsumajandust, millega käisid kaasas raiskamine, varastamine ja vaesus.

Riigist lahkumine, eriti reis kapitalistlikesse riikidesse, tuli kõne alla ainult parteile ustavate ametnike, kirjanike, teadlaste, tehasejuhtide jt kommunistliku eliidi liikmete puhul.

52aastasest Mihhail Sergejevitš Gorbatšovist sai poliitbüroo noorim liige. 1983. aasta mais, külma sõja kõrghetkel, saadeti Gorbatšov ametireisile Kanadasse, et ta tutvuks selle riigi efektiivse põllumajandusega.

Ottawa lennujaamas võttis teda vastu Nõukogude saadik Aleksander Jakovlev. Kaks meest olid varem kohtunud kõigest mõne korra, kuid nad märkasid peagi, et mõtlevad paljudes asjades ühtemoodi.

Mõlemad mõistsid, et Nõukogude Liit vajas edasikestmiseks radikaalseid reforme. Üheskoos visandati perestroika ehk uutmise ja glasnosti ehk avalikustamise esimesed jooned.

Uks võimu juurde avanes 1985. aasta märtsis, mil vanadusse suri järjekordne parteijuht Konstantin Tšernenko. Pärast Brežnevi ja Andropovi surma oli see juba kolmas Nõukogude riigijuhi matus mõne aasta jooksul. Viimaks sai ka poliitbüroo sammaldunud taatidele selgeks, et riigitüürile on tarvis nooremat ja särtsakamat meest.

Mihhail Gorbatšov valiti ühel häälel Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäriks. Temast sai noorim Nõukogude liider pärast Leninit.

Uues ametis edutas Gorbatšov Jakovlevi kohe keskkomiteesse, et asuda koos ühiseid plaane ellu viima. Paljud keskkomitee ja selle poliitbüroo vanameelsed liikmed saadeti pensionile ning nende asemele toodi nooremad reformimeelsed isikud, nagu Gruusia parteijuht Eduard Ševardnadze või Siberi teerull, Sverdlovski oblasti parteisekretär Boriss Jeltsin.

1988. aastal määrati Eestis vanameelse ja ebapopulaarse parteijuhi Karl Vaino asemele Vaino Väljas, kes oli Gorbatšovi hea tuttav juba komsomoli päevilt.

Gorbatšovi meeskonnal seisis ees äge võitlus partei vanameelsete jõududega. Reformide tuumaks oli eraettevõtluse lubamine, tsensuurist loobumine ja reaalse demokraatia ehk mitme kandidaadiga vabade valimiste juurutamine.

See kõik oli kommunistlikus riigis seninägematu ja pealegi otseses vastuolus marksistlik-leninliku ideoloogiaga.

Loe Imelise Ajaloo oktoobrinumbrist lähemalt, millega Gorbatšovi valitsemine lõppes.