Fotod ja videod: Andres Putting ja Marko Poolamets Graafika: Imbi Võrel

„See on viimane võimalus nii suure loodusväärtusega ala Tallinnale säilitada. Selle ala olulisus nii looduslikus kui hariduslikus mõttes on just Tallinna lähedus. Puutumatu looduskompleks on tunduvalt kõrgema väärtusega kui paekivi, mis selle all on. Harjumaal pole enam muud rohevõrgustikku ollagi ja need killud, mis mujal veel säilinud, on oluliselt eluvaesemad kui Sõrves," kõlab plaanitava looduskaitseala loomise eel sealset loodust põhjalikult analüüsinud keskkonnaeksperdi Lauri Kleini seisukoht.

15. oktoober oli viimane päev, mil keskkonnaamet ootas arvamusi ettevalmistusjärgus olevale eelnõule Sõrve looduskaitseala moodustamiseks. Asub see praegu paika pandud piiride kohaselt Ilmandu, Liikva, Muraste, Rannamõisa, Sõrve, Vahi, Viti ja Vatsla külas üldjoontes idast läände Harku karjäärist kuni Suurupi poolsaare alguseni, haarates ka Muraste raba ja põhjast lõunasse Vääna-Jõesuu-Rannamõisa maanteest kuni Vääna jõeni Vahi ja Kiia külade piiri.

Oluline on just rõhk sõnadel „praegused piirid", kuna juba praegu on selge, et kui 2279,5 hektari suuruseks plaanitava looduskaitseala moodustamise eelnõu läheb ministeeriumite vahelisele kooskõlastusringile, siis lahingud selle piiride pärast saavad olema tulised. Ja seejuures on „praegused piirid" juba enam kui 500 ha väiksemad kui ekspertuuringute alusel algselt välja pakuti.

Siia võibki tulla kas Sõrve looduskaitseala või hiiglaslikud karjäärid

Ühel pool tulejoont on Harku vald ja kohalikud inimesed, looduskaitsjad, keskkonnaamet ning loomulikult loodus ise. Teisel pool karjäärid, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kinnisvaraarendajad ning ka osade sihtkaitsevööndisse jäävate metsade omanikud, kellel kaob võimalus metsa müügiks maha võtta.

Tulejoone tekkimise peamine põhjus: Sõrve looduskaitseala kattub väga suures osas Harku lubjakivimaardlaga alaga, kus maavarade olemasolu on kindlaks tehtud.

Harku karjääri selle maardla ühes otsas teavad kõik, selle varud hakkavad end aga ammendama ja juba on sihikule võetud Vatslas, Sõrves ja Rannamõisas asuvad kokku neli uuringuruumi, mis kokku pindalalt kordades suurem praegusest avatud karjäärist. Harku karjääri praegune kaevandusala Sõrve looduskaitseala territooriumile ei jääks, küll aga laienemiseks plaanitavad alad, millest suurimad asuvad kavandatava Sõrve looduskaitseala südames.

Just lubjakivimaardla läänepoolseima osa peal, Sõrve küla piirkonnas, elavad sellised kaitsealused liigid nagu merikotkas, karvasjalg-kakk, värbkakk, händkakk, öösorr, valgeselg-kirjurähn, laanerähn, musträhn, kanakull, hiireviu, herilaseviu, jumalakäpp, kõdu-koralljuur, madal-unilook ja veel vähemalt seitse liiki kaitsealuseid taimi ja seeni.

Sõrve merikotkas

Nendest mõnede püsielupaigad selles piirkonnas on kaitse all juba praegu, kuid küsimus on koosluse kui terviku, mitte pelgalt üksikute liikide kaitses. Lind ei taha teatavasti vaid puu otsas pesa punuda, ta vajab ka toidu hankimiseks suuri alasid. Lisaks pesitsevad just siin mitmed kaitsealused röövlinnud kakud ja kullid koos palju tihedamalt kui kogu Eesti väärtuslikemates linnupaikades, näiteks oluliselt tihedamalt kui Lahemaal.

Vaata ja kuula Marko Poolametsa videokaadritest, mis häält teeb seal kandis pesitsev värbkakk.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kaitseb selgelt karjääride huve.

„Kaitseala moodustamisega täismahus kaoks juba viie-kuue aasta jooksul ära võimalus kindlustada Tallinna ja Harjumaa lähiümbruse piirkonna infrastruktuuride rajamiseks ja hooldamiseks ning ehitustöödeks vajaliku ehituslubjakiviga," kõlab näiteks juba praegu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht.

Majandusministeeriumi üks argumentidest Sõrve looduskaitseala pindala kärpimisel on ka see, et muutuks ebavõrdseks Harjumaa ehituslubjakivi kaevandamise koormus, kuna võimalikud perspektiivsed alad, kus ehituslubjakivi uurida ja kaevandada, asuvad peamiselt Jõelähtme valla territooriumil. Alternatiiv oleks ka graniitkillustiku import, aga see tõstaks märgatavalt ehitustööde hinda.

„Oleme pakkunud välja kompromissi, et muuta moodustatava looduskaitseala piire selliselt, et saame säilitada nii potentsiaalse lubjakivivaru kui merikotkaste elukeskkonna," ütles majandusministeeriumi avalike suhete juht Rasmus Ruuda.

Sõrve looduskaitse eelnõu ettevalmistav keskkonnaamet on majandusministeeriumi ettepanekud aga eos selgelt tagasi lükanud.

„Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tegi avaliku väljapaneku käigus kompromissiettepaneku jätta kavandatavast Sõrve looduskaitsealast välja kolm uuringuruumi Rannamõisa, Rannamõisa II ja Rannamõisa III ning muuta moodustatava looduskaitseala piire sellele vastavalt. Keskkonnaamet selle ettepanekuga ei nõustunud," rääkis ameti looduskaitse planeerimise osakonna juhtivspetsialist Riina Kotter.

Harku karjäär 13.10.2021

Kotter selgitas, et neid uuringualasid lihtsalt ei saa kaitsealast välja arvata, kuna nendel aladel asuvad loodusväärtused vajavad kaitset.

„Karjäärid hävitaksid alal asuvad looduslikud kooslused ja sellega ka liikide elupaigad. Samuti muutuks ala veerežiim, mida on keeruline taastada ja mille mõju ulatub ka väljapoole kaevandusala. Kaitseala ei säiliks tervikliku looduskompleksina!" sõnas Kotter.

Kes tahavad kaevandada?

Selge on see, et Tallinna ja eriti selle lähiümbruse elanike arv kasvab inimesed kolivad ära maapiirkondadest linna ja linnast selle lähialadele ning see omakorda tähendab vajadust uute elamispindade ja teede järele. Ka praeguse Harku karjääri lähistele on rajatud mitu uuselamurajooni. Paekivikillustik on nende ehituste lahutamatu osa. Seega on Harku maardla uute lubjakivikaevanduste rajamine tegelikult tagajärg kogu Eesti probleemile.

Plaanitavatest uuskarjääridest lähemalt. Kõik need asuvad riigimaadel ja erinevad ettevõtted on esitanud ka omavalistusele taotlusi seni vaid uuringute läbiviimiseks. Kes need ettevõtted on ja kui suurtest aladest käib jutt?

Riina Kotteri viidatud Rannamõisa I uuringuala pindala on 94,08 hektarit ning aastal 2004 on seal uuringuloa taotluse esitanud OÜ Väo Paas. Rannamõisa II ala suuruseks on 61,88 hektarit ning uuringuloa taotluse on samuti aastal 2004 esitanud OÜ CBA. Rannamõisa III ala suuruseks on aga 20,7 hektarit ning taotluse on aastal 2017 esitanud Trev 2 Grupp.

Mis puutub mäeeraldistesse, siis on AS Harku Karjäär esitanud 2006. aastal taotluse 11,39 hektari suuruse pindalaga Naistesoo karjääri asutamiseks. Lisaks on töös Harku IV karjääri laiendus juba olemasoleva karjääri külge.

Kõik need alad on siin joonisel näha:

Harku vallavolikogu on kõigile taotlustele vastanud seni keelduva seisukohaga kuniks pole selge, kas looduskaitseala tuleb. Kui kaitseala tuleb, siis mingisugust kaevandamist loomulikult toimuma ei hakka. Samas kõlavad jutud, et valitsuses on haudumas plaan volikogu seisukohast üle sõita ja Rannamõisa kaevanduste rajamiseks load siiski anda.

AS Trev 2 juhataja Sven Pertens leiab olukorrale hinnangut andes, et kahjuks puudub protsessis tasakaal ning kaitseala moodustamine tundub olevat lihtsaim ja kindlaim vastumeede karjääriala moodustamisele.

Sven Pertens
"Suurem osa lubjakivist kasutatakse Tallinnas ja lähiümbruses, aga kaevandamine tahetakse viia kaugele eemale. Ka edaspidiselt on igal aastal vaja kusagilt ligi miljon kuupmeetrit kätte saada ning selleks tunduvad sobivat Tallinna piirist 3050 km kaugusele jäävad karjäärid Vasalemma, Orava, Reinu, Sutlema ja Orgita. Samuti kõik tulevased karjäärid, mida selle valguses juba planeeritakse. Esmapilgul tundubki, et ka kaugemalt saab, aga näiteks kaitseala moodustamisega on jäetud analüüsimata olulised punktid," leiab Pertens.

Milliseid punkte Pertens silmas peab?

Tema hinnangul tuleks näiteks küsida, milline on transpordi keskkonnamõju järgmistest potentsiaalsetest karjääridest Tallinna ja selle lähiümbrusse killustiku vedamisel. Või kas keegi on küsinud, milline saab olema nende kaugemate karjääride tootmismahu suurenemisest tekkiv keskkonnamõju sealsele vahetule ümbrusele. Pertens leiab ka, et veokaugusest tingituna kallineks kindlasti ka Tallinnas ja Tallinna ümbruses ehituste maksumus.

Tema ettepanek riigile on, et võiks kontrollida kaevandamise loa kasutust selliselt, et näiteks 510 aastaste tsüklitega antakse korrastatud kujul tagasi kaevandatud alad, mis siis toetaksid kaitseala funktsioone.

„Loa andja saab anda eritingimustena kaevandamise keskkonnamõju leevendusmeetmeid k.a maksimaalse aastase kaevemahu. Looduskaitsealale uute karjääride avamine tundub ehk tõesti kummalise mõttena, aga karjääride korrastamise kaudu karjäärialade järk-järguline kaitseala nõuete ja eesmärgiga kooskõlla viimine on täiesti teostatav," leiab ta.

Pertens ei pea õigeks olukorda, kus Harjumaa inimene oma valglinnastumise sooviga tarbib lubjakivi ressurssi, aga lükkab selle keskkonnamõju oma tagahoovist kaugemale, kellegi teise mureks.

Händkaku pojad pesal

Laual on kaks selget varianti

Riikliku looduskaitseala moodustamise üle saab otsustada vaid valitsus. Ning ilmselgelt on valitsus selle suure ala saatuse osas hetkel lõhki. Variante on kõigest kaks, kinnitavad keskkonnainimesed kaevandused ja looduskaitseala koos eksisteerida ei saa.

„See on üks viimaseid suuri looduslikke metsamassiive, mis üldse Tallinna läheduses veel alles on. Meil ongi kaks varianti: kas kaevandatakse või kaitstakse loodust vahepealset varianti ei ole," sõnas Muraste looduskooli juhataja ja kohalik loodushariduse edendaja Val Rajasaar suvel toimunud avalikul koosolekul. „Nii lihtne valik valitsusel ongi kumb on tähtsam ja kus pool on väärtused."

Vaata videost, kuidas need täna suured metsad rahus ja vaikuses karjääride kõrval laiuvad!

Riina Kotter keskkonnaametist märkis, et senine looduskaitsepraktika on näidanud selgelt: väikeste tükkide või fragmentide kaitsmine väga kaugele ei vii. „Kaitsta väikest püsielupaika, kui ümberringi on kaevandused? Kaua selline elupaik ei püsi, me määrame nad hääbumisele."

Tegelikult kehtib sama ka inimeste elupaiga kohta kui anda praegu kaevandusettevõtetele load Rannamõisas maavarauuringute läbiviimiseks, võib see tähendada, et viie kuni kümne aasta pärast on külade ja elamurajoonide naabriks müra- ja tolmurikas lubjakivikaevandus.

MKMi hinnangul jääks Sõrve looduskaitseala loomisel kaevandamata ligi 73 miljonit kuupmeetrit paekivi. Kuidas arvutada kokku aga see tulu, mis kaasneb looduskaitseala moodustamisega?

Ala põhjalikult uurinud Lauri Klein leiab, et selle looduskaitseala suurimaks väärtuseks on just terviklikult säilinud kompleks, kus on palju erinevaid liike, kellest mitmed ranges kaitsekategoorias looduskaitse all. Maavarad, mets ja ulukid kui vara kuuluvad tema sõnul aga vaid ühte neljast looduse poolt pakutavate hüvede grupist. Kusjuures, see grupp, nn varustushüved on neist neljast rahaliselt kõige madalam, samas kõige suurema jalajäljega teiste suhtes.

„Esmalt ökosüsteemide baashüved ehk teistele liikidele elu- varje- ja sigimispaikade andmine. Teiseks kultuurilised hüved, mis tähendab, et kohalikul elanikkonnal ja kogu Tallinnal ehk kolmandikul Eesti rahvast on võimalus sellises looduskompleksis käia, puhata keha ja vaimu ning sportida, aga tegeleda ka selliste harrastustega nagu nt loodusturism ja loodusfotograafia. Kolmandaks on regulatiivsed hüved, milleks on nt õhu puhastamine, pinnase kaitse, infiltratsioon selliste funktsioonide järgi on Tallinna ümbruses varsti juba suur puudus ja neid inimene ise ei suuda pakkuda," luges Lauri Klein üles loodusest saadavaid hüvesid, mida täna Eestis veel rahasse ümber ei arvestata, sest nende rahaline väärtus on tihti ehmatavalt suur. „Ilma nende hüvede eelarvestamise ja riigi tulude-kulude bilanssi arvestamata ei suuda aga inimkond kunagi kestlikult püsima jääda", lisas Klein.

Marko Poolametsa jäädvustus põdrast Sõrve metsas:

Põder Sõrve metsas

„Tuleb vaadata tervikkompleksi!" kõlab Kleini sõnum. Ta leiab, et valitsusel oleks palju lihtsam selliseid kokkusattumisi tulevikus lahendada, kui riigis oleks põhjalikult läbi uuritud ja määratletud, kus ühe või teise maavara kaevandamise võimalused on.

Geoloogiateenistus: Harku maardla varud on kõige kvaliteetsemad

Janne Tamm riigi geoloogiateenistusest on öelnud, et suhteliselt värskelt ehk 2018. a on tehtud Harjumaa ehitusmaavarade varustuskindluse analüüs ning sellest lähtuvalt on teenistus teinud ettepaneku, et Harku lubjakivimaardla ja plaanitava Sõrve looduskaitseala kattuval alal võiks siiski nii kaevandada kui ka kaitsta kaitsealuseid liike.

Ta rõhutas, et need plokid, mis Harku maardlas on juba arvele võetud, sisaldavad väga head ja väga kvaliteetset lubjakivi.

„Liikudes ida või lõuna poole, siis seal kivimi kvaliteet väheneb see on meile geoloogilisest ehitusest teada," sõnas Tamm.

Ida-Eesti lubjakivi on aga sellega võrreldes aheraine, mida kannatab kasutada kõrvaliste teede alusmaterjalina. Sama lugu on Rummu ja Vasalemmaga seal on madalamargiline ehituslubjakivi. Kogu Harku maardlast pärinev lubjakivi läheb täies ulatuses killustiku tootmiseks ja sealt omakorda autoteedesse ja betooni sisse.

Mis puutub kaitsealuseid looma- ja taimeliike, siis leiab Janne Tamm, et esimese kategooria kaitsealuseid liike tuleb muidugi kaitsta, kuid teise ja kolmanda kategooria kaitsmisel võiks siiski proovida kompromissi leida.

Harku vallavolikogu liige: majandusministeeriumi ettepaneku läbiminek oleks katastroof

Harku vallavolikogu keskkonnakomisjoni esimees Kaido Kruusoja ütles Fortele, et Sõrve looduskaitseala moodustamise lugu ulatub tegelikult enam kui kümne aasta tagusesse aega. Toona lepiti Sõrve metsade osas kokku, et riik ei raja sinna karjääre ja vald ei luba ehitada maju. Juba siis lepiti tema sõnul kokku, et riik hakkab sinna rajama looduskaitseala, kuid tegelikkuses tõmbas valitsus protsessi laualt maha.

„Reaalselt keegi ei liigutanud kümme aastat lillegi," sõnas Kruusoja.

Valla üllatuseks saabus umbes viie aasta eest vallale aga riigilt ettepanek looduskaitseala moodustamine üldse ära lõpetada.

„Selle jutu peale me saime šoki. Kuidas lõpetada?! Mets on kaitsealaseid liike täis, merikotkas lendab ringi ja nemad tahavad lõpetada!" sõnas Kruusoja. „Selle peale telliski vallavolikogu keskkonnaekspertidelt põhjalikud uuringud kes uuris taimi, kes linde, kes loomi, kes maastikke. Nende uuringute alusel koostas Lauri Klein koonduuringu, mille alusel oli selge, et alal on sedavõrd kõrge loodusväärtus, et siia tuleb rajada looduskaitseala."

Kaks aastat tehtigi seiret ja leiti tublisti ainest looduskaitseala moodustamiseks nii saigi teema taas riiklikuks ja asja asus vedama keskkonnaamet.

Kruusoja sõnul on looduskaitseala praegu välja pakutud piirid juba kompromiss valla, elanike, keskkonnaameti ja majandusministeeriumi vahel. MKMi ettepanekut jätta looduskaitsealalt välja kolm suurt ala karjääride loomiseks nimetas ta uskumatuks.

„See on katastroof! Need alad on keset looduskaitseala, merikotka pesa kõrval. See muudaks mõttetuks kogu looduskaitseala," sõnas volikogu liige ja tuletas meelde, et kogu looduskaitseala peamine mõte on siiski rohekoridoride säilitamine.

Kruusoja sõnul võiks riik head paekivi saada hoopis Lasnamäelt ja lõpetada ära jutud sellest, et 30 aastaks antakse kellelegi lagastamise luba suure loodusväärtusega kohas. „Peterburi maantee uuendamise ajalgi võiks enne kogu lubjakivi sealt alt välja kaevata," leiab ta.

Vaata imeilusaid loodusvaateid ja händkakkude tegemisi, mis on just selles kandis üles filminud Marko Poolamets!

KOMMENTAAR

Keskkonnaministeeriumi keskkonnatehnoloogia peaspetsialist Harry Kuivkaev:

Keskkonnaministeerium hakkab hindama Sõrve looduskaitseala moodustamist ning kaitseala kattumist Harku lubjakivimaardlaga pärast seda, kui meile saadetakse Sõrve looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu dokumendid. Eeldatavalt saadab keskkonnaamet nimetatud dokumendid keskkonnaministeeriumile oktoobri lõpus.

Kuidas Sõrve looduskaitseala jaguneb?

Selleks, et tagada alal paiknevate loodusväärtuste säilimine, on plaanis see jagada tsoonideks. Inimpelglike ja maastikumuutuste suhtes tundlike liikide ning loodusmetsade kaitseks on plaanis luua kokku neli sihtkaitsevööndit, kus kehtivad eriti karmid inimtegevuse piirangud:

Muraste raba sihtkaitsevöönd pindalaga 177 ha

Ilmandu sihtkaitsevöönd pindalaga 256 ha

Sõrve sihtkaitsevöönd pindalaga 695 ha

Tugamanni sihtkaitsevöönd pindalaga 604 ha.

Milliseid liike Sõrve looduskaitsealal kaitstaks?

Merikotka (Halieaetus albicilla) pesitsemine alal on teada üle kümne aasta, selle aja jooksul on liik viibinud ühes piirkonnas ja praegu on kasutusel järjekorras kolmas pesa. Praegu kasutavad kotkad Vatsla lähistel asuvat pesa, mis on männi otsas.

Karvasjalg-kakk (Aegolius funereus) pesitseb tavaliselt musträhni vanades pesakoobastes. Sõrve looduskaitsealal elab tõenäoliselt üks karvasjalg-kakupaar. Keskkonnaregistrisse on 2017. aastal lisatud kaitseala piiresse kaks sobivat elupaika.

Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos) on vanemate niiskete leht- ja segametsade liik, kellele on olulised seisvad surnud lehtpuud. Sellist sobivat elupaika leidub Sõrve looduskaitsealal peamiselt põhjaosas. Kavandatava Sõrve looduskaitseala linnustiku inventuuri käigus 2018. aastal peibutati rähne 153 punktis ning kaitseala asustustiheduseks metsamaal saadi 0,17 paari/km2, ala põhjaosas 0,30 paari/km2. Sõrve uuringuala põhjaosa asustustihedus on omane väga soodsale elupaigale. Arvukushinnang kogu uuringualale on 4‒6 paari.

Laanerähn (Picoides tridactylus) eelistab vastupidiselt eelmistele liikidele kuivanud okaspuude, peamiselt kuuskede lähedust ning temale sobilikke elupaiku on peamiselt kaitseala kesk- ja lõunaosas. Kavandatava Sõrve looduskaitseala linnustiku inventuuri käigus 2018. aastal peibutati rähne 153 punktis ja saadi vaid kahe territooriumi tõlgendamiseks vajalikke kontakte. Kaitseala metsamaal saadi asustustiheduseks 0,09 paari/km2, ala kesk- ja lõunaosas 0,15 paari/km2. Tegu on ainsa liigiga, kelle loendustulemus ei pruugi peegeldada tegelikku asustustihedust, sest ala kesk- ja lõunaosas on veel mitu liigile sobivat elupaika. Arvukushinnang kogu kaitsealale on 3‒5 paari.

Kanakulli (Accipiter gentilis) pesitsemine Sõrve looduskaitsealal on teada aastakümneid, keskkonnaregistrisse on kantud viis pesa kahest pesapaigast. Kanakulli leiukohas oli territoorium viimasel vaatlusaastal (2018) asustatud ja pesas oli kaks lennuvõimestunud poega. Vatsla ja Naistesoo pesad olid 2018. aastal asustamata. Sõrve looduskaitseala on oma veel küllalt tervikliku metsaga kanakullile väga esinduslik ja väärtuslik elupaik, kus on lisaks pesametsale säilinud kvaliteetset toitumisala ja saakliike (nt laanepüü).