Pole põhjust teha nägu, nagu i4 oleks mingi suur ja tundmata üllatus. Vastupidi – see on BMW ilmselt kõige avalikum lähiajal turule tulev uudismudel üldse. Auto kättesaamisega tuleb küll kevadeni oodata, kuid pildid, andmed ja hinnadki on ammuaega avalikud – näiteks siin. Isegi raha ja eeltellimusi võetakse vastu. Sestap võtan emotsioonitrummi tagumise asemel rääkida hoopis sellest, mida i4 suuremas pildis kehastab.

Kes vähegi BMW tegemiste vastu huvi tunneb, teab, et i4 on järg mudelitest BMW i3, i8 ja iX koosnevale elektriautode sarjale. i3 näeb välja nagu nagu üks ulmefilmi jaoks disainitud linnaliikur, i8 nagu see sportauto, millega selle ulmeka peategelane maailma päästab, ja iX on lihtsalt üks suvaline SUV – mis sest, et elektriline.

i4 ei püüa ulmeline välja näha ning sellisena jätkab pigem iX tähelepandamatut joont. Jah, mõned sinihõbedased detailid nagu BMW elektrikatel ikka, ja aerodünaamilised kinnised veljed ka, aga muidu… BMW nagu BMW muistegi. Ja see on tegelikult hea, sest elekter ei pea auto kui transpordivahendi olemust pea peale pöörama ning häid autosid on BMW alati teha osanud.

i4 jagab platvormi BMW traditsioonilise 3. ja 4. seeriaga. Ning mitte ainult platvormi – ka välimus on väga 4. seeria moodi. Ma jään küll arvamusele, et kes iganes selle uue ja hiiglasliku nurgelise BMW iluvõre (või peaks ütlema hoopis kolevõre?) välja mõtles, on ilmselt enesele eesmärgiks seadnud BMW-st rohkem kliente eemale peletada kui Chris Bangle enese parimail päevil seda suutis, ent autol iseenesest pole ju viga miskit.

Suisa vastupidi – pilk tehnoandmetele kinnitab, et tegemist saab olema väga nobeda sõiduriistaga – lahjema, tagaveolise versiooniga, mil nimeks BMW i4 eDrive40 saab “sajani” 5,7 sekundiga ning kangem nelikveoline nimega BMW i4 M50 saab sama kiiruse kätte lausa 3,9 sekundiga. Auto öeldakse olevat BMW mantra kohaselt 50/50 kaalujaotusega ja seda proovida saanud kinnitavad, et margile kohaselt on juhitavus laitmatu. Küllap ongi. Kui ära proovime, siis saame kinnitada.

i4 veatuks arvata oleks paraku siiski pisut ennatlik. Jah – me peame rääkima sõitjateruumist ja me peame rääkima nuppudest. Esteetilisest vaatenurgast vaadates on i4 sisu kaunis näide lihtsast, suisa põhjamaisest vääristatud lihtsusest. Mulle meeldib see – vaadata siis. Sõitmise ja kasutamisega on kardetavasti aga hoopis teised lood.

Jah, audiosüsteemi sisselülimiseks ning helitugevuse reguleerimiseks on füüsiline, vajutatav ning krutitav nupp alles, kuid sellega nupustik suures plaanis ka piirdub – kõik muud toimetused toimetatakse puuteekraanilt. Võimalik, et iPadi-põlvkonna inimesed arvavad teisiti, kuid minu jaoks oli ka umbes 40 nupuga punnsilmse Ford Scorpio armatuurlaud lihtsam, loogilisem ja ülevaatlikum.

Olgu, nupud on siiski suures osas maitse asi ja maitse üle ometigi ei vaielda. Küll aga ei jäta mind i4 hinnakirja ning tehnoandmeid vaadates kordagi maha tunne, et midagi on nagu puudu – mõistliku hinnaga ja mõistliku võimsusega kesktee-mudel nimelt.

60 tuhande juurest algava baashinnaga (see tähendab BMW maailmas umbes 75 000 kanti maanduvat pärishinda) ja sport- või suisa hüperautoliku dünaamikaga sõidukid pingviine ja jääkarusid päästa ei suuda ning need jäävad heal järjel maailmapäästja eneseväljenduseks. Unistada aga pole keelatud ning seega julgen unes näha tagaveolist, umbes 8 sekundiga sajani minevat i4, mille mõistlikum ajam võiks anda sadakond kilomeetrit sõiduulatust juurde.

Arvestades, et eDrive40 sõiduulatus WLTP testitsüklis on 591 kilomeetrit, annaks see koos kiirlaadimise võimalusega tulemuseks juba Euroopa läbimiseks sobiva sõiduki. Olgu – kui BMW seda praegu ei tee, siis keegi teine teeb varem või hiljem kindlasti. Lootust on.

Kokkuvõtteks – ei ole vist mõtet salata, et mind BMW i4 tema praegusel kujul ei sütita. Ikka on tunne, et see on luhta lastud võimalus ja et paremini oleks saanud küll, kui ei oleks tahetud turu tipust koort riisuda. Peaaegu mõistliku hinnaga peaaegu väga hea auto – tubli üritus ja samm õiges suunas, aga maailma päästmiseks oleks see samm võinud ja saanud pikem olla.