Üleeile lahvatas Päikesel märkimisväärselt suur protuberants ehk päikeseloide, mis tekitas Maa suunas liikuva krooni masspurske (ingl CME; coronal mass ejection).
M1.6-klassi päikeseloite mõjud jõuavad Maale täna õhtul või homme hommikul.
Võimalikud mõjud on sellised, et USA ookeani- ja atmosfääriuuringute keskuse NOAA riikliku ilmateenistuse NWS juures tegutsev kosmoseilma prognoosimise keskus SWPC (ingl Space Weather Prediction Center) pidas vajalikuks väljastada geomagnetilise tormihoiatuse G2.
Mõjude Maale jõudmise täpsemat võimalikku ajavahemikku ei ütle isegi SWPC ametlik teadaanne veebis. Kui uskuda viidet alloleval graafikul, võib see olla meie aja järgi kell 15.
Geomagnetilisi torme jaotatakse viide rühma, millest esimene (G1) on kõige nõrgem. Kuid isegi G1-torm võib kaasa tuua probleeme nagu kerged pingekõikumised elektrivõrgus ja tühised mõjud tehiskaaslaste toimimisele; samuti kaasnevad sellega põhjapoolkeral virmalised.
Peamiselt mõjutab seekordne päikeseloide Maal piirkondi, mis jäävad 55. laiuskraadist põhja poole. (55. laiuskraad läbib Euroopat, Aasiat, Vaikset ookeani, Põhja-Ameerikat ja Atlandi ookeani.)
Peamine kosmoseilma tekitaja on Päike. Seda, kui Päikese pinnal toimuvad tavalisest aktiivsemad protsessid, nimetatakse päikesetormiks. Viimase käigus paiskuvad kõrge energiatasemega osakeste vood igas suunas laiali, põhjustades Maa atmosfääri ülekihtidesse jõudes virmalisi ehk põhjavalgust.
Nüüdisajal põhjustavad kosmoseilma peamiselt tumedad piirkonnad Päikese pinnal, nn krooniavaused (ingl coronal hole), kuna need on ümbritsevast plasmast jahedamad ja tekitavad avatud magnetvälja-jõujooni.
Päikese välimist kihti ehk atmosfääri nimetatakse krooniks ning nood tumedad piirkonnad ilmnevad just seal.
Päikesetuul levib Päikeselt Maale kogu aeg, kuid teada on, et krooniavaused paiskavad välja keskmisest tugevamaid päikesetuule-hooge. Avaused võivad tekkida kus iganes Päikese pinnal.
Püsivamaid krooniavausi võib sageli näha Päikese põhja- ja lõunapooluse lähistel, kuid vahel võivad need märkimisväärselt kasvada ja laieneda ekvaatorini.
Tavaliselt põhjustavad Päikese ekvaatorile lähemal paiknevad krooniavaused päikesetuult, mis saabub Maale kiiremini. Tüüpilise krooniavause tekitatud geomagnettormi tugevus on G1–G2; harukordsetel puhkudel on registreeritud magnettorme tugevusega G3.
Loo avakaadris näeme ühte varasemat päikesepurset, kus päikesest pursanud aine langeb justkui vihmana tagasi, meenutades silmust. Sündmuse suurusest annab aimu võrdlus maakeraga. Kuidas Päikesel viimasel kümnel aastal on läinud, seda on NASA teadlased jälginud ning panid mullu kokku ka video. Head vaatamist!
