Kobras tunnistati kalaks: kuidas mungad paastuajal lihasöömise keelust mööda hiilisid

Keskaja arvukatel paastupäevadel oli liha söömine keelatud. Selle puudumine toidus ajas hulluks isegi kõige vagamad mungad.

Vaimulikud panid pead tööle ja otsustasid, et kobras tuleb kanda kalade nimekirja, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Kiriku rangetel paastureeglitel oli mitu eesmärki. Osalt pidi kogudus maksma oma pattude eest, paastudes regulaarselt, teisalt oli paast kui puhastumisprotsess oluline osa tähtsatest kirikupühadest, nagu jõulud, lihavõtted ja nelipühad.

Paastu ajal järgisid usklikud kiriku reegleid selle kohta, mida nad süüa võivad. Õnneks ei tähendanud paast seda, et usklikud ei tohiks üldse midagi süüa.

Piibel mainis ainult seda, milliseid loomi ei tohi süüa, ja vaimulikud viitasid muu hulgas Pauluse esimesele kirjale korintlastele, kus on öeldud, et „kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha“.

Õnneks peitus siin nõuanne puhuks, kui maitsepungad janunesid mitmekesisuse järele. Kui tuli otsustada, mis või kes on kala, muutus kirik avatumaks, tulles sel moel tõhusalt appi ühiskonna eliidi lihahimu rahuldamisele.

Keskajal ei eristanud õpetlased imetajaid teistest selgroogsetest nagu kalad. Selle asemel jagati fauna selle järgi, kus loomi kõige sagedamini nähti.

Loomad kuulusid õhku, maale või vette. Niisugune jaotus võimaldas määrata, millisesse kategooriasse teatud liigid kuulusid; sellest aga olenes see, mida inimesed paastupäevil süüa võisid. Kui õpetlased pidid hindama, kas elukas oli kala, lind või loom, usaldasid nad antiikaja suurmehi.

Rooma loodusfilosoof Plinius vanem (23–79 pKr) võrdles oma teostes kopra saba kala omaga. See andis kulinaarsete huvidega vaimulikele idee tunnistada kopraliha delikatessiks, mis on lubatud ka pika paastu ajal.

Frantsiskaani munk Bartholomaeus Anglicus (u 1190–1272) haaras sellest võimalusest kinni ning kirjutas oma raama­tus, et kobras tuleb liigitada veeloomaks, „kuna tema saba on samasugune nagu kalal“.

Ülejäänud loom oli siiski karvaga kaetud ja sarnanes teiste loomadega, kes elasid maismaal, nii et hea kristlane pidi paastupäevil rahulduma üksnes koprasaba söömisega. Nõnda sedastas ka paavst 1418. aasta dekreedis.

Tänapäeval arvavad vähesed, et koprasaba sarnaneb kala sabauimega, ent keskaegsetes loomade entsüklopeediates – bestiaarides – sarnaneb see tõepoolest sabauimega.

Bestiaaride autorid olid tegelikult harva näinud loomi, keda nad kirjeldasid, ja varjulise eluviisiga kobrast üldse mitte. Selle asemel joonistasid autorid saladuslikku looma üles sõnalise pärimuse järgi.

Kuna nad olid kuulnud, et koprad ujuvad just nagu kala, kasutades oma saba, joonistasidki nad kalasabaga karuslooma. Igal juhul sai koprasabast paastu ajal hinnatud eine.

Seda suurt närilist oli seni jahitud tema oivalise karusnaha pärast, nüüd aga lasti teda nooltega, püüti lõksu ja torgati ahingu otsa, et rahuldada ülemklassi nälga liha järele. Kobraste populatsioon vähenes Euroopas hoogsasti ning see tegi delikatessi kuningakodades, aadlike ja piiskoppide seas veel ihaldatumaks.

Loe segadusest kobrastega lähemalt septembrikuu Imelisest Ajaloost.