Kuidas luteri pastor 18. sajandil Gröönimaal kadunud viikingeid otsis
(9)
Kui Taani pastor Hans Egede kuulis 1708. aastal ühe kaubalaeva ohtlikust retkest kaugele saarele, ei saanud ta enam peast mõtet sõita ka ise Gröönimaale, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Ta oli toona ühe väikese kihelkonna pastor Norra ranniku lähedal Lofootide saarestikus. Seda ametit ei pidanud ta endale kuigi sobivaks. Pealegi uskus pastor, et leidub rahvaid, kes vajavad evangeeliumide kuulutamist rohkem kui norrakad.
Nagu teised palju lugenud mehed, teadis Egede lugu sellest, kuidas Islandi viikingid olid asunud umbes 700 aastat varem Gröönimaale elama.
Nende vägitegudest oli hingekarjane lugenud keskaegsetest Islandi saagadest. Egede ajal oli veel mõistatus, mis oli neist Gröönimaa viikingitest saanud.
Ühest Gröönimaal 1350. aastal kirjutatud tekstist teadis ta, et piirkonnas, mis asub tänapäeva Nuuki kandis, põhjamaalasi enam ei leidunud. Kuid seda, kas piki Gröönimaa põhjarannikut on veel alles selliseid kohti, kus pikad blondid inimesed võiksid elada, ei teadnud keegi.
Briti, Hollandi, Hispaania ja Portugali laevad uurisid Gröönimaa rannikuid 15. ja 16. sajandil, kuid ükski neist ei teatanud valgetest inimestest.
Egede oli aga kindel, et põhjamaalased elavad ikka veel Gröönimaal. Asjaolu, et neid polnud leitud, seletas pastor jääväljadega, mis eraldasid Gröönimaa suurema osa aasta vältel välismaailmast.
Ta teadis ka, et Gröönimaa oli 100 aastat pärast põhjamaalaste kolonisatsiooni algust saanud sõltumatuks katoliku piiskopkonnaks, millel olid oma kloostrid, katedraalid ja preestrid.
Et põhjamaalased – või normannid, nagu Egede neid järjepidevalt kutsus – pidid ikka veel olema katoliiklased, selles oli ta täiesti kindel. Olles ära lõigatud kontaktist Euroopaga, ei saanud nad ju midagi kuulda Martin Lutherist ja protestantismi õpetusest.
Egede aimas siin ära tundvat missiooni, millele tasus pühendada kogu oma elu. Skandinaavlase silmis olid katoliiklased eksinud inimesed, kes tuli kiiresti uude usku pöörata.
Kirikumees pöördus Taani kuninga Frederik IV poole palvega, et ta saadetaks Gröönimaale. Norra kuulus toona Taanile, kuid suhtlemine kauges Kopenhaagenis resideeruva kuningaga oli sageli pikaldane, nii et Egedel kulus aastaid, enne kui ta vastuse sai.
Asja ei teinud paremaks seegi, et 18. sajandi algul laastasid Põhjamaid nii sõda kui ka katk.
Misjonitöö Gröönimaal maksnuks palju raha ja Egede püüdis selle hankimiseks meelitada ekspeditsiooni investeerima Norra kaubalinna Bergeni kaupmehi. Ta lubas neile odavaid karusnahku niipea, kui Gröönimaa koloonia on rajatud.
Kuna aga kaupmehed ei näidanud üles mingit huvi, võttis pastor abiks blufi. Ühes oma kirjas, mis on dateeritud 26. novembriga 1718, esitas ta ekspeditsiooni detailse plaani.
Egede lisas selles, et üks tema sõber oli ettevõtmise heaks juba lubanud 300 riigitaalrit. Tegelikkuses oli Egede investeerinud Gröönimaa ekspeditsiooni omaenda säästud, kuid seda ei maininud ta kellelegi.
Trikk toimis. Jõukad Bergeni inimesed haarasid rahakotid ja asutasid 1721. aastal Bergeni kompanii. Kuningas Frederik IV toetas kaubakompaniid väikese summaga ja andis sellele monopoli kauplemiseks Gröönimaaga.
Ühtlasi anti Bergeni kompaniile õigus luua oma armee, koguda makse ning mõista kohut kõigi üle, kes rikkusid Taani seadusi.
Nõnda asuski Egede kolme laevaga merereisile. Mis sellest välja tuli, loe lähemalt septembri Imelisest Ajaloost.
