Teadlased kirjutavad ajakirjas Science avaldatud töös oma ulatuslikku sõeluuringut, milles otsiti üldiselt interferoonide nime kandvaid signaalvalke, mis hoiatavad immuunsüsteemi koroonaviirusega nakatumisest.

Nad jõudsid uurimustöös ensüümini nimega OAS1-le, mis paistab kustuvat esile SARS-CoV-2 viiruse avastamisel immuunvastust. Ta kinnitub selleks rakumembraanidele ja kasutab signaalide andmiseks prenüülrühma - orgaanilised keemias tuntud molekuli osa. Varasemad uuringud on aga näidanud, et just sellise signaalide andmine rakkude pinnalt pärsib viiruse paljunemist.

Teadlaste rühm uuris nüüd selle teadmisega 500 koroonapatsiendi genoomi (transkriptoomi) ja jõudsid järeldusele, et kõige raskemad haigussümptomid on just neil, kellel ei suudetud tuvastada prenüleeritud OAS1-e.

Mõistatus on endiselt see, miks mõned inimesed sünnivad ilma selle ensüümita. Küll aga asusid nad oma uue teadmise valguses uurima nahkhiiri, täpsemalt sagarnina (rhinolophus hipposideros, horseshoe bat), ning tuvastasid, et ka sel liigil puudub prenüleeritud OAS1 vorm. Võib olla on just see põhjus, miks viirus on selle liigi jaoks nii surmav ja miks nahkhiired on nii viljakas pinnas erinevatele viirustele.

Tartu ülikooli rakulise immunoloogia professor Kai Kisand selgitas uurimistöö tulemusi kirjeldades Fortele, et OAS1 kuulub nende valkude hulka, mille abil pidurdatakse viiruse paljunemist ja levikut viivitamatult peale viiruse sissetungi, ehk see kuulub kaasasündinud immuunmehhanismide hulka.

„OAS1 on olemas paljudes rakkudes: peale immuunsüsteemi rakkude ka näiteks limaskestade kateepiteelis," ütles Kisand. „OAS1 tunneb ära viirustest pärit RNA ning aktiveerib seejärel RNAd lagundava ensüümi. See surub alla viiruse paljunemise."

Teisi selgitades: viiruse sissetung rakku vallandab interferoonide toodangu, interferoonid annavad naabruses olevatele rakkudele juhised viirusvastase kaitse mobiliseerimiseks ja selle kaitse hulka kuulub ka OAS1 valgu tootmise suurendamine.

Ülegenoomsed uuringud on leidnud, et OAS1 geenivariandid on seotud ka COVID-19 kulu iseärasustega.

„Geenivariandid määravad ära, et kas toodetakse pisut pikemat või pisut lühemat OAS1 varianti. Pikemat varianti saab rakus sedasi modifitseerida, et see suunatakse eelkõige viiruse jagunemise tulipunktidesse. Lühema variandi puhul sellist suunamist ei toimu," ütles Kisand.

„COVID-19 haiguse kulg sõltub loomulikult väga paljudest teguritest. Nende hulgas on oma osa ka geneetilisel eelsoodumusel. OAS1 lühike variant tõstab raske haiguse esinemise tõenäosust, sest viirus saab nina limaskesta rakkudes kiiremini paljuneda," lisas professor.

Osaliselt kasutatud allikas: Medical Xpress