15. sajandil põhjustas üks erakordselt hukatuslik sündmus ülemaailmse katastroofi

Surnuaedades kerkisid laibad haudadest maapinnale, suved muutusid lumisteks ja nälg levis maa-alal, mis ulatus Rootsist kuni asteekide riigini.

On ilmne, et 15. sajandi keskel põhjustas üks erakordselt tappev sündmus ülemaailmse katastroofi, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Mis siis täpselt juhtus – ja veel olulisem – kus see juhtus? Üle 30 aasta on teadlased üritanud mõistatusele vastust leida. Nüüd on võrk kahtlusaluse ümber kokku tõmbumas.

Prantsuse geoloog Robert Delmas vajus 1992. aastal võiduka rahulolutundega oma laboris tooli seljatoele. Lõpuks ometi! 550 aasta vanusest jääst võetud puursüdamikust oli ta leidnud, mida otsis, ja rohkemgi veel.

Rohkesti väävliühendeid sisaldavad kihid olid aidanud välja selgitada põhjuse, miks 15. sajandil kimbutasid maailma mitmesugused looduskatastroofid ja mõistatuslikud ilmastikunähtused.

Millalgi sel sajandil oli toimunud katastroof, mis pidi olema üks teadaoleva ajaloo hävitavaima jõuga sündmusi. Selle käigus vabanenud energia hulk vastas kahe miljoni tuumapommi omale.

Purustustööga kaasnesid sellised kärgatused, et neid võis kuulda 2000 kilomeetri kaugusel. Tolleaegsete kirjelduste järgi sadas taevast tuhka, rannikute poole kihutasid marutavad hiidlained ja Päike justkui looritati mitmeks aastaks. Järgnes näljahäda, mis viis hauda kümneid tuhandeid inimesi.

Kui 15. sajandil elanud inimestele pidi selline hädade komplekt tunduma ilm­selgelt jumala karistusena, siis Delmasile ja teistele geoloogidele oli selge, et kõige selle põhjustaja oli vulkaanipurse. Missugune vulkaan purskas?

Vastuse otsimine osutus üheks aegade suurimaks detektiivitööks. Järgmisel kolmel aastakümnel käisid teadlased keskaegset kurja­tegijat otsimas kõikjal üle ilma, kolades Antarktikas asuvatel jää ja lumega kaetud vulkaanilistel saartel ning sukeldudes troopikas asuvatesse veealustesse kraatritesse.

Analüüsiti vanade pildiraamide puitu ja uuriti kirjeldusi Poola pürjelitest, kes pidid katastroofi järel hulluks pööranud ilma tõttu üleujutatud linnatänavail paadiga aerutama; loeti lugusid Rootsi suvedest, mis ühest hetkest muutusid niivõrd kõledaks, et suve justkui polnudki.

Aastaid kestnud uurimistöö on tänaseks jõudnud järeldusele, et kriminaal võib olla end maa alla peitnud.

1984. aasta suvel võttis rühm teadlasi Antarktisel liustikujääst proove. Need puursüdamikud said hiljem kood­nimetuse PS1.

Südamikesse on talletunud eelmise tuhande aasta kliimamuutuste ja ilmastikuolude jäljed. Südamikes sisalduvate ainete kihtide järgi võib välja selgitada atmosfääri koostise varasematel aegadel, sest atmosfääris leidunud ained talletusid toonases vahekorras justkui suletud ajakapslisse.

Samuti leiti jääst märke vulkaanilisest aktiivsusest tuhaterakeste ja väävelhappesoolade – sulfaatide – kujul.

Jääpuursüdamikke säilitati külmkambris ning läks kaheksa aastat, enne kui Robert Delmas neid 1992. aastal uurima hakkas. Delmas ja tema kolleegid otsisid märke ammustel aegadel toimunud vulkaani­pursetest ning said loteriivõidu.

Umbkaudu 68 meetri sügavuselt võetud jääproovist leiti niisugune kiht, millel oli väga suur klooriühendite ja sulfaatide kontsentratsioon. Mõlemad on ühendid, mida seostatakse vulkaani­purskega.

Üheskoos happelise kihi paksusega, mis oli 22 sentimeetrit, viitas leid sellele, et 15. sajandil pidi olema toimunud hiiglaslik vulkaanipurse, mis oli piisavalt võimas, nii et tuhk ja väävliühendid jõudsid tuultega lausa Antarktikasse.

Loe salapärase vulkaani otsingutest lähemalt septembri Imelisest Teadusest!