GLS-i puhul on tegu suurema kaliibri autoga, mida loetakse Mercedese maasturite S-klassiks, mistõttu on latt juba enne proovisõitu päris kõrgele seatud. Kas ta päriselt S-klassi tasemeni küündib, on küsitav, aga kahtlemata teeb ta siiski väga püüdliku katse.

Kaasajastamine on toonud omad kiiksud

Väliselt on GLS koos ülejäänud mudelivalikuga kaasaega toodud, nii et disaini osas teda vanema mudeliga segi ajada ei saa. Tõeliselt heaks läheb asi sõitjateruumis, kus on tehtud märkimisväärseid edasiminekuid. Häid sõnu võib jagada nii visuaalile kui materjalide tekstuurile, nii mugavusele kui ka ergonoomikale – muidugi vajas kõik hetke harjumist, aga kui see tutvumisvoor läbitud, tundub kõik olevat täpselt seal, kus sa teda ootaksid.

Erandina toon siiski välja asja, mis mulle pähe ei mahtunud ja ei mahu siiani – auto käivitamiseks on tänaseks levinud Start-nupu lahendus, aga miks see nupp on pandud kohta, kuhu juhil puudub sirgjooneline ligipääs? Selleni ulatumiseks peab ebaloomulikult palju vaeva nägema, kuid äkki on viga minus – äkki ma lihtsalt ei tea, et on olemas „Mercedes, käivitu“ häälkäsklus või äkki lihtsalt läks selle kohavalikuga midagi rappa.

Teine detail, mis närima jäi, on süvis keskkonsooli eesotsas, kus saab nutitelefoni juhtmeta laadida – praktilise väärtuse osas väga hea asi, aga arvestades, kui õhukesed ja libedad on tänapäevased metallist ja klaasist nutitelefonid, on telefoni sealt kätte saamine paras ettevõtmine.

Auto pargitud, tahad järgmisi tähtsaid asju ajama minna ja oma telefoni kaasa haarata, aga stopp, aeg maha! Enne pead kuidagi sõrmeotstega selle sealt välja urgitsema. Need etteheited on võib-olla ülekohtune nokkimine ja ehk ei tasugi end lasta neist liialt häirida, sest etteheited reisijateruumile suuresti sellega piirduvadki.

Mootorist ja veermikust

Proovitud autol on kapoti all 3-liitrine diiselmootor, mil võimsust viisakad 243 kW, pöördemomenti 700 Nm – täiesti piisav, et sellist lukslaeva 9-käigulise automaatkasti kaasabil ilma suurema draamata edasi viia. Linna vahel ei oskaks rohkemat tahtagi, auto liigub sujuvalt, sõitjateruumi poolt võttes sisuliselt hääletult, aga maanteekiiruse saavutamisel on juba selgemalt tunda, et mootor peab natuke vaeva ka nägema.

Kui raha pole küsimus, on usutavasti V8 bensiinimootor see, mida enamus GLS-i ostjaid tegelikult tahaks, aga diiselmootor on sellegi poolest hea tasakaalupunkt jõudluse ja efektiivsuse vahel.

Üks asi, millest ei saa üle ega ümber, on fakt, et tegu on 2,7-tonnise tühimassiga autoga – see tähendab, et ükskõik kui hea minekuga mootor kapoti all on või kui hea on kaasa antud vedrustus, füüsikaseadused jäävad kehtima ja füüsikaseadused ütlevad, et kõrged rasked autod annavad kurvides mõista, et nad on kõrged rasked autod.

Vasturohuks pakub GLS lisaks õhkvedrustusele ka E-Active Body Controli, mis parandab oluliselt tema käitumist, kallutab autot kurvis “vastu” ning teeb ebatasase tee läbimise juhi jaoks oluliselt meeldivamaks. See sõidumõnu tuleb 8000€ hinnasildiga, seega ostjale mõttekoht, kui palju ta on nõus juurde panustama, et tema väga mugav auto oleks veel mugavam.

Kiiret pole üldse

Tulenevalt sellest, et GLS on vahel pigem koht, kus sa viibid kui auto, mida sa kasutad, saab päris varakult selgeks, et tegelikult ei ole sul kohale jõudmisega kiiret. Ilmselt seetõttu sõitsin ma mõnusa madala päikse saatel Lääne-Eestile ringi peale peaaegu eranditult ainult püsikiirushoidjat kasutades.

Loe täispikka arvustust tasuta portaalis Accelerista.com.