Õhureostus nii siseruumides kui ka välitingimustes põhjustab igal aastal maailmas seitse miljonit enneaegset surma.
Enamik kahjulikest saasteainetest sisaldab lämmastikdioksiidi (NO2) ja tahkeid peenosakesi (PM2,5) ehk osakesi, mille läbimõõt on alla 2,5 mikromeetri ning mis võivad tungida sügavale kopsudesse ja siseneda vereringesse.
Aastatepikkune kokkupuude peenosakeste-reostusega võib lühendada inimese eeldatavat eluiga, peamiselt südame- ja kopsuhaiguste suurenenud riski tõttu. Isegi lühiajaline kokkupuude, mis vältab mõned tunnid või päevad, võib suurendada haiglaravile sattumise ohtu.
WHO uued õhukvaliteedi globaalsed suunised lähtuvad olulistest edusammudest õhureostuse uurimise valdkonnas; eelmised pärinevad 2005. aastast. Uute suuniste aluseks on rohkem kui pooltuhat akadeemilist artiklit.
Muu hulgas langetas WHO nüüd PM2,5 soovitatava aastase piirmäära kümnelt mikrogrammilt kuupmeetri kohta viiele ning NO2 piirmäära 40 mikrogrammilt kuupmeetri kohta kümnele. Mõlemat tüüpi saasteaine peamine allikas on sõidukite heitgaasid.
Uued suunised keskenduvad üksikutele saasteainetele. Igapäevases elus puutume aga kokku nende segudega. Paraku ei mõista teadlased seni veel täielikult, kuidas nende vastastikused reaktsioonid inimeste tervist mõjutavad.
Peaaegu kõik inimesed — WHO tunamulluste hinnangute kohaselt rohkem kui 90% inimkonnast — hingab nüüdisajal kahjulikku reostatud õhku.
Eesti Keskkonnauuringute Keskuse (EKUK) õhukvaliteedi- ja kliimaosakonna juhataja Erik Teinemaa kommenteeris Fortele, et Eestis kehtivad piirväärtused tulenevad 13 aine puhul euroliidu direktiividest.
"Need ained on n-ö prioriteetsed saasteained ja nende piirväärtused on samad üle kogu Euroopa Liidu. Lisaks reguleeritakse Eestis veel mõnekümne aine sisaldust välisõhus," ütles ta.
EL piirväärtuste aluseks on tema sõnul küll WHO soovitused, aga ka liikmesriikide kokkulepe ehk kokku lepitud tasemed, mida liikmesriikidel on praegu tehniliselt ja majanduslikult võimalik tagada.
"Hetkel ongi näiteks NO2 aastakeskmine piirväärtus 40 ug/m3 ehk sama, mis WHO 2005. aasta soovitus. Suurema osa ainete puhul on piirväärtused leebemad kui WHO soovitused. Põhjuseks see, et WHO vaatab ainult tervisemõju, riigid peavad arvestama ka muude aspektidega – eelkõige majanduslikega."
Miks nii? "Teatud õhukvaliteedi tasemete saavutamisel on alati mingi hind – kallimad kütused, puhastusseadmed, uuemad autod jne. Samas teisel kaalukausil on kulud tervishoiule ehk koormus ühiskonnale läbi selle," selgitas EKUK-i asjatundja.
Ta lisab, et euroliidu õhukvaliteedi direktiivid vaadatakse nüüd WHO uute soovituste valguses üle ja ilmselt muudetakse mingil määral ka kehtivaid piirväärtuseid. Samas võtab selliste kokkulepete saavutamine mõnevõrra aega.
