Teadlased on teinud arvutusi ning jõudnud nüüd järeldusele, et Maa ei ole eluks sugugi mugavaim planeet universumis, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Üksteise järel vinnavad astronaudid endid maandumiskapslist välja ja vaatavad imestunult ringi. Neid ümbritseb maailm, missugust pole ükski inimene varem oma ihusilmaga näinud.
Maapinnal kasvavad tundmatud sinakad taimed, mille lehed on pööratud siinse oranži päikese poole. Taamal seisab veider ürgmets. Iga samm, mille uusasukad teevad, nõuab suurt pingutust.
Kuigi astronaudid ärkasid sada aastat kestnud hibernatsioonist mitu kuud tagasi, ei ole nende lihaste jõud ikka veel täielikult taastunud.
Kaasa ei aita ka see, et planeedi tugevama gravitatsiooni tõttu kaalub isegi kergeim tiimiliige siin tublisti üle saja kilogrammi. Pole parata, see on neid ümbritseva müstilise maailma kogemise hind.
Kõikjal Maalt saabunute ümber kõnnib, roomab, ronib ja tiirleb igas suuruses ning igakujulisi imelisi loomi. Kõrgel lillakate puuvõrade kohal liugleb neist üle mõni uskumatult suur olend.
Teadlastel, kes valisid esimese tähtedevahelise missiooni sihtmärgiks selle planeedi, oli õigus. See siin on üks niisuguseid planeete, mis sobivad eluks sama hästi kui Maa või isegi palju paremini.
Praeguse seisuga on ainus paik universumis, kus me teame kindlasti elu leiduvat, meie enda planeet Maa. Ainuüksi Amazonase jõe kallastel lokkav vihmamets on vähemalt kolme miljoni liigi kodu.
Astrobioloogid René Heller ja John Armstrong otsustasid 2013. aastal küsida endalt, kas Maa oleks mitmekülgsem, kui bioloogilise mitmekesisuse pada podiseks mitte ainult Lõuna-Ameerika vihmametsas, vaid üle kogu maakera.
Teisisõnu, milline oleks elu tekke, säilimise ja õitsengu seisukohast ideaalne planeet? Sellest mõtteeksperimendist kujunes murranguline teoreetiline artikkel, milles Maa omadusi ja tahke keerati-pöörati ning parameetreid optimeeriti.
2020. aastal tõstatas sama küsimuse Berliini tehnikaülikooli astronoomiaprofessor Dirk Schulze-Makuch. Koos Helleri ja astronoom Edward F. Guinaniga mudeldas ta teiste planeetide arengut ja muutis parameetreid, nagu tähe spektriklass, planeedi mõõtmed ja kliima.
Mudelite põhjal valis teadlaste rühm lõpuks välja 24 superelamiskõlblikku planeeti, mida nad julgustasid teisi teadlasi lähemalt uurima.
Astronoomide teadmised eksoplaneetide kohta on siiani üsna piiratud. Isegi meie Päikese lähim naabertäht Proxima Centauri asub meist 40 208 000 000 000 kilomeetri kaugusel ehk umbes 268 770 korda kaugemal kui Päike Maast, ja kuna vahemaa on nii üüratu, ei saa me Proxima Centauri süsteemis olevaid planeete siit kuidagi praeguste vahenditega üksikasjalikult vaadelda.
Planeetide mõõtmed on teadlastel siiski võimalik ka tänaste vahenditega enam-vähem täpselt kindlaks määrata.
Kõiki Schulze-Makuchi ja ta kolleegide valitud 24 planeeti ühendab see, et need on Maast suuremad. Mida suurem on planeet, seda suurem on selle pindala ja seda tugevam on planeedi gravitatsioon. Need kaks omadust annavad eluks mitu eelist.
Loe sellest, millised planeedid on eluvormide alalhoidmiseks iseäranis sobivad, augusti Imelisest Teadusest!
