Alkeemikud ei kadunud peale keskaega – nüüd aga kutsume neid füüsikuteks

Keskajal püüdsid alkeemikud hämarates keldrilaborites pliid kullaks muuta. Praegu on füüsikud need, kes ainete elektronstruktuuri uurides ja seda mõjutades annavad muidu silmapaistmatutele materjalidele imetabaseid omadusi.

Tänapäeva alkeemikute katsed võivad kaasa tuua näiteks selle, et päikesepaneelid on tulevikus 1000 korda õhemad, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Aasta on 1669. Saksa alkeemik Henning Brand keedab naabritelt kogutud uriini, kuni see pakseneb ja muutub siirupitaoliseks massiks. Seejärel kuumutab ta seda, kuni eraldub punakas õli. Brand eemaldab õli ja laseb oma võikavõitu keedusel jahtuda, kuni see kihistub käsnjaks, tumedaks pealisosaks ja sooladest koosnevaks alumiseks osaks.

Siis eemaldab ta soolad ja valab punase õli retorti tagasi. Nüüd kuumutab Brand segu, kuni retort on hõõguvpunane. Äkki eraldub helendav aur, seejärel tilgub nõust välja vedelik, mis süttib põlema. Alkeemik püüab osa sellest purki ja kaanetab selle. Ka purgis helendab aine rohekal toonil.

Brand on rabatud. Ta järeldab, et on leidnud aine, mis on otsapidi inimtekkeline, ja arvab, et on lahendanud aastatuhandete­vanuse mõistatuse ning avastanud alkeemikute ammu otsitud aine, mida tuntakse tarka­de kivina ja millega saavat iga metalli kullaks muuta.

Tänapäeval teame, et tegelikult ei ole mingit tarkade kivi olemas. Keskajal askeldas aga iga kloostri või kindluse keldris asjamees, kes oli selle otsingutega palehigis ametis ning kelle kaugem eesmärk oli mingi­test kättesaadavatest labasematest ainetest, olgu või naabrite uriinist, kokku keeta kuld.

Kõikvõimalike ainete segud igasugustes anumates kobrutamas, üritasid alkeemikud looduse saladusi rikkuste leidmise nimel lahti muukida.

Nende katsed läksid mõistagi vett vedama. Alkeemikud tundsid kõigest käputäit tänapäeval teada olevaid keemilisi elemente ja nende omadusi, põimides neid teadmisi esoteerika ja ebausuga.

Tegelikult on nii mõnigi nende töövõte tänaseni keemia­laboris täitsa alles ning ei saa öelda, et nad poleks keemiale midagi juurde andnud: näiteks see helendav aine, mille Brand 1669. aastal oma laboris eraldas, oli fosfor.

Nüüd on teadusmaailmas välja kujunenud uus „alkeemikute“ põlvkond, seda küll jutumärkides. Need on füüsikud.

Füüsika meetodeid kasutatakse tänapäeval selleks, et muuta pealtnäha argiseid aineid, nagu püriit või metall molübdeen, sellisteks, et neil on tehnoloogilised supervõimed. Ühtaegu lükkavad tänapäeva alkeemikud ümber ka keemia ühe põhieelduse, mille kohaselt on igal ainel oma kindlad omadused. Nõnda pole varsti sellel, mida füüsikud teha suudavad, enam mingeid piire.

Loe tänapäeva alkeemikute tööst lähemalt augusti Imelisest Teadusest!