Oleme harjunud mõtlema, et inimmeelte ulatus on suhteliselt rangelt piiratud. Õnneks leidub vähemalt üks „loomalik” taju, mida meil on võimalik selgeks õppida — näiteks nahkhiirtele omane kajalokatsioon!
Jaapanis tegutseva info- ja neurovõrkude keskuse CiNet uurijad demonstreerisid seda nimekas teadusajakirjas PloS One ilmunud uurimuses.
Nad näitasid, et inimesed suudavad kasutada kajalokatsiooni — võimet määrata objektide asukohta neilt tagasi peegelduva heli järgi — mitmesuguste objektide kuju ja pöörlemise tuvastamiseks.
Nahkhiirtel toimib see nii, et nad tekitavad ringi lennates kõrge helikõrgusega helilained, mis eri ajavahemike tagant nendeni tagasi peegeldudes aitavad neil tajuda objektide kuju, tekstuuri või liikumist.
Uus uurimus pole esimene, mille raames on inimestel demonstreeritud kajalokatsioonivõimet, küll aga oli esmakordselt uurimisel konkreetne kajalokatsiooni vorm, mida nimetatakse ajas muutuvaks kajalokatsiooniks. Viimane võimaldab lisaks objekti asukoha määramisele paremini hoomata selle kuju ja liikumist.
Katsealuste testimiseks jagati neile kõrvaklapid ja kaks tahvlit — üks tehisliku kajalokatsiooni-signaali tekitamiseks, teine salvestatud kajade kuulamiseks.
Teises ruumis, mis polnud katsealustele nähtav, pöörlesid või seisid paigal kaks tavatu kujuga silindrit. Nende silindrite ristlõige meenutas jalgratta ratast, millel on kas neli või kaheksa kodarat.
15 katsealusel lasti märguande peale saata tahvli abil välja kajalokatsiooni-signaale. Helilained toodi kuuldavale impulssidena, mis liikusid teise ruumi ja tabasid silindreid.
Eksperimendis kasutatud tehislike kajalokatsiooni-signaalide hulgas kasutati kuni 41 kilohertsiseid kõrgsageduslikke signaale, mis on inimkõrvale kuulmatud. (Nahkhiirte kajalokatsiooni-signaalide vahemik looduses on 9–200 kHz, inimestel 20 Hz kuni 20 kHz.)
Mikrofonide abil muudeti kajad binauraalseteks, s.t kummalegi kõrvale eraldi mõjuvateks — umbes nagu kinos kogetav ringheli (ingl surround sound).
Lisaks alandati signaalide sagedust vastuvõtmisel kaheksa korda madalamaks algsest sagedusest, et inimesed saaksid neid kuulda nagu tõelisi ruumilisi helisid kolmemõõtmelises ruumis.
Seejärel pidid katsealused hindama, kas kajad, mida nad kuulsid, olid tagasi põrganud pöörlevalt või liikumatult objektilt. Katse lõpuks suutsid nad pöörlevatelt silindritelt tagasi peegeldunud ajas muutuvate kajalokatsiooni-signaalide alusel silindreid edukalt teineteisest eristada.
Vähem edukad olid katsealused paigalseisvate silindrite kuju tuvastamisel. Ometi võib tulemuste põhjal väita, et inimesed on suutelised tõlgendama ajas muutuvaid kajalokatsiooni-signaale.
Uurijad kavatsevad järgmistes katsetes anda katsealustele kajalokatsiooni-signaalide tõlgendamise ajal liikumisvabaduse. Taolise ülesehitusega eksperiment matkib täpsemalt nahkhiirte käitumist kajalokatsiooni kasutamisel, kuna vastav taju on nende jaoks aktiivselt toimiv meel.
Teada on, et ühe meele kaotamine võimendab teisi. Nähtust, mille raames kesknärvisüsteem kohandab ja võimendab järelejäänud meeli, nimetatakse neuro-taaskasutuseks (ingl neural reuse; neural repurposing).
See on aidanud mõnedel nägemispuudega inimestel suuga klõksatusi kuuldavale tuues kasutada nägemismeele kaotuse kompenseerimiseks kahemõõtmelist kajalokatsiooni.
