Citroën C5 Aircross pistikuhübriid on minu jaoks lausa kaks uut asja ühes – Citroëni ega pistikhübriidiga ma varem kokku puutunud ei ole.

Kuna elu on mind tüürinud olukorda, kus pendeldan erinevate riikide vahel (põhliselt Saksamaa ja Eesti), siis on mu “autoolukord” umbes sama heitlik kui suusailm Eestis ja on üsna keeruline välja mõelda, millist autot ühel parimas eas naisterahval siis lõpuks ikkagi vaja on.

Olles enamiku oma autojuhikarjäärist sõitnud pigem sportlike autodega nii mõõtudelt kui omadustelt, ei ole praktilised vajadused nagu suur pagasiruum või mõnus pehme vedrustus (ehk siis need asjad, mis pikad sõidud mugavamaks teevad) senini prioriteet olnud.

Küll aga on arusaamatutel põhjustel kasvanud samas sammus vanuse kasvuga tuntavalt ka kohtades käimise sagedus ja neisse erinevatesse kohtadesse kaasa veetava kraami hulk, eriti kui karvasem neljajalgne sõber ühes tuleb võtta.

Samuti olen üsna tugevalt haakinud ennast narratiivi külge, kus peaksin oluliselt tugevamalt panustama sellesse, et minu ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike. Selles viimases osas on segaseid signaale ja vastandlikku infot eriti palju – erinevalt ruumikusest ja mugavusest ei ole võimalik seda ise kogeda.

Üritades end veenda, et olen muutunud praktilisemaks (kui asjade kogus, mida kaasas kannan välja arvata), siis flirdin ideega, et mul oleks järgmiseks autoks midagi praktilist, mõnusat ja turvalist vaja, mis ühtlasi keskkonnale liiga ei tee.

Citroën C5 Aircross pistikuhübriid teeb linnukesed kõikidesse lahtritesse, mis räägivad mugavusest, praktilisusest ning linnaõhu puhtamana hoidmisest ja seega justkui “SEE” ainus auto, mida kesiganes vajab. Nagu keskmine eestlane ikka, suhtusin ka mina sellesse “prantslasesse” eelarvamusega.

Esimene kokkupuude

Mõni aeg tagasi sattusin esimest korda elus elektriauto rooli, minu elevustest ja hirmudest täiselektrilise akuautoga (BEV) saab lugeda siit.

Erinevalt mu esimesest kokkupuutest täiselektrilise autoga, ei valmistanud pistikuhübriidiga sõitma hakkamine minus nii suurt hämmingut, sest oskasin oodata, et auto käivitamine mingit märgatavat urinat ei tekita – kui vähegi akut on, käitub ka Citroën nagu elektriauto, sest elekter on masina esimene eelistus liikumiseks vajaliku jõu saamisel.

Mulle seletati, et pistikuhübriid (PHEV) ongi põhimõtteliselt nagu elektriauto, kuid oluliselt väiksema akuga ja sisepõlemismootoriga, mis aku tühjaks saamise korral ohjad oma kätte võtab. Ehk siis sõidan aga oma igapäevased tööle-poodi-koju tegemised elektri jõul (ja hoian seeläbi linnaõhu puhtamana), aga kui on vaja rohkem ja kaugemale sõita, siis ei pea endast väljuma kogu elektriauto laadimismürgliga.

Olles põlvkonnast, kes igasuguste tehniliste vidinate ja masinate puhul põhimõtteliselt kasutusjuhendit ei loe, lendasin ka sellele C5 Aircross hübriidile tuimalt peale. Etteruttavalt võin öelda, et C5 Aircross hübriidi puhul on see peaaegu täielikult töötav variant, kuigi auto olemus ja tegu on BMW-st ja Fordist tulnuna ikka sootuks erinev.

Kuigi ma oskasin seda oodata, pani taaskord üllatuma see, et auto on elektriga sõites kummituslikult vaikne. Kui üldiste ohutusreeglite tõttu elektriautode lärmakamaks tegemiseks auto stange taha poogitud kõlar ja sellest kostev imelik ulgumislaadne hääl välja arvata, liigub auto hääletult. Õnneks see ulg sissepoole peaaegu ei kosta. Suurematel kiirustel tuleb küll rehvi- ja tuulemüha juurde, kuid Citroën on üldiselt sõitjateruumi müra vähesuse osas silmapaistev.

Kuna mulle tohutult meeldib igasuguseid mõõdikuid ja andmeid jälgida, siis on pistikuhübriidi puhul aku kestvuse jälgimine omaette lõbus sport. Suurusjärk 50 km on see, mis keskmiselt ühe akutäiega elektri jõul sõita saab – linnas rohkem, maanteel vähem.

Linnas olmeringide vuramiseks täiesti piisav – ööseks auto “notsusse” ja pole probleemi järgmisel päeval samamoodi. Linnaõhu puhtuse seisukohalt igal juhul tore variant. Seda muidugi eeldusel, et pistik parkimiskohal ka kättesaadav on.

Omaette elevust tekitas minus ootus, et mis saab siis, kui elekter otsa saab – mis tunne on, kui auto sisepõlemismootorile üle läheb. Olles ennast pigem uue asja kogemise ootuses elevile ajanud, pean tunnistama, et sõbrannaga juttu rääkides, muusika autos mängimas, magasin selle hetke maha, sest mitte mingit “tunnet” ei olnud. Ei saanud midagi aru. Nii palju siis sellest.

Menüü ja Eesti keel selles tahab harjumist

Nagu eelnevalt mainitud, ei viitsi (taha?) ma üldjuhul eriti kasutusjuhendeid läbi lugeda. Olen seda ka mitme muu tehnikavidina puhul täheldanud, et eestikeelsed menüüd on tihti suhteliselt kummalise sõnastusega, aga võibolla on see lihtsalt harjumatus. Enamikke seadmeid kasutan seetõttu inglise keeles – et oleks ühtemoodi aru saada.

Eestikeelne menüü autos on tegelikult teretulnud ja isegi armas, kuid pean tunnistama, et vahepeal nõudis Citroëni infolust ja menüümajandus mult rohkem tähelepanu kui roolis vast mõistlik oleks, kuid proovisõidu lõpuks on loogika selge ja tekib arusaamine, et sõidu ajal olulised toimingud saab isegi väga lihtsalt toimetatud.

Kui kõik muud vajalikud asjad said ilusti tehtud, siis püsikiirusehoidjat ei suutnud ma mitte mingi valemiga peale saada, ka mitte telefonis nõustamise abiga. Sellega oli häda, et seistes ei saa seda teha ja sõidu pealt ei suutnud ma aru saada, mida ma tegema pean – enda arvates tegin kõike täpselt nii nagu nõuti.

Välimus jagab inimesed kaheks

Citroën on juba mõnda aega tootnud kujunduslikult massist erinevaid masinaid. Kindlasti leidub neid, kellele selline disainikeel ei sobi, eriti need, kes “Saksa ordnungiga” harjunud ja klassikalist joont hindavad. Kuid kindlasti ei saa öelda, et Citroën on kole. Ta on omapärane ja mida kauem harjuda, seda loogilisem ja sobivam kõik tundub. Igal juhul etem kui tavaline hall-metallik-diisel.

Ette võiks heita seda, et kabiini materjalid on nn odavat laadi. Plastikut on palju. Kuid see-eest leidub erinevas mõõdus panipaiku pea iga nurga peal ja funktsionaalsuse koha pealt ei oska autole midagi ette heita. Kui siis seda, et kipub ära ununema, kuhu laekasse või auku täpselt mingi asi sai pandud ja nende kõigi laegaste läbi lappamine võtab omajagu aega.

Loe täisteksti ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid